Puhkus Šotimaal (suvetrip vol 3)

Reisiplaan ja ettevalmistused

Plaan minna ühe suure reisina Šotimaale, Iirimaale ja Islandile sündis ligi aasta tagasi, kui hakkasime mõtlema, kuhu sobiks reisida aastase pisipõnniga. Kuskile, kus ei oleks suvel liiga kuum, mis poleks lennukiga liiga kaugel ning kus poleks väga kahju, kui väikelaps hiljem sellest suurt midagi ei mäletaks (niiöelda suurte reis). Selles postituses tulebki juttu meie reisist Šotimaale.

Eks mõnel tekib alati küsimus, et milleks üldse nii väikesega reisile minna, et ta ju nii kui nii hiljem sellest midagi ei mäleta?! Aga kas lapsevanemana peab elu seisma ja kas mitte iga uus kogemus ei arenda väikelapse aju, mis omakorda aitab tal maailmast paremini aru saada?!

Ning nagu selgus, siis on meil suurepärane väike reisikaaslane, kes on rasketel hetkedel, kui kõik teised on väsimusest nõrkemas, kõige rõõmsameelsem ja vapram; kes paneb tähele asju, mida me ise ei pane (nt Iirimaa tänavakunsti või Šoti lossi seinamaale) ning naudib seejuures iga kogemust täiel rinnal olgu selleks muru ja kivikesed lossi pargis või hoopis teeääres lehti nosivad šoti mägiveised.

Alguses oli plaan minna reisile kolmekesi, ent hakates uurima, mida lahedat soovime reisil olles teha ja näha, siis mõistsime, et sellist pikka reisi oleks ikka toredam üheskoos teha ehk siis kutsusime ämma, äi ja meheõe ka meiega reisile. Siis saaksime minna kahekesi soovitud show-dele ja Stenil poleks kurb üksinda igasugu hulljulgusi teha, vaid saaks neid teha koos äia ja õega. Pluss on nad super toredad reisikaaslased olles tõelised “jah-inimesed”. Kunagi ei ütle nad: “Ei viitsi, pole tuju või olen väsinud ja ei jõua”, vaid on alati tegudevalmis ja uutele kogemustele avatud! See on omadus, mida armastan ka väga oma mehe juures. Seitsme koosoldud aasta jooksul pole ma kordagi kuulnud ta suust sõnu: ”Ei viitsi.”

Meil koos mehe vanemate ja õega pool maailma juba läbi käidud, aga tavaliselt kutsuvad nemad meid reisile. Seekord siis vastupidi.

Sten otsis välja huvitavamad vaatamisväärsused ning sihtkohad, kuhu võiksime minna ning pani plaani paika arvestades ka Väikemehe unesid. Ehk siis, et ükski sõit poleks pikem kui 1,5h ning et päevad poleks nii tihedad, et Väikemehel poleks võimalik autos magada. Meeldivamaks autosõiduks vahetasime Väikemehe turvahälli turvatooli vastu, et tal oleks võimalik autoaknast välja näha. Kahtlesime Cybexi 360 keeratava ja Joie iSpin 360 turvatooli vahel, ent otsustasime viimase kasuks.

Reisiks ettevalmistamine hõlmas lisaks turvatooli ostule ka Väikemehe riidekogu täiendamist ning reisikäru ostu: vaid 3kg kaaluv Chicco käru (ca 65 eurot). Samuti ostsime juba pool aastat varem ära kõik lennupiletid (näkku 740 eurot: Tallinn-Edinburg, Glasgow-Dublin, Dublin-Reikjavik, Reikjavik-Tallinn) ning ka paljud muuseumite ja tuuride piletid. Äi broneeris autorendid ja hotellid. Kuna suvi on seal reisimiseks tipphooaeg siis nt Islandil ööbimisi broneerides oli mitme hotelli puhul juba tegu viimaste vabade tubadega. Vot sellised ettevalmistused.

Viperustega sõidupäev (päev 1)

Kõigepealt panin Väikemehe kandekotti ning lennujaamas asusime esimese asjana ära kiletama kogu Väikemehe reisivarustust ehk siis turvatooli, reisivoodit ja madratsit. See oli hiiglaslik kilepamp. Kuna Väikemees käib vahelduva eduga ka potil, siis WC-poti rõnga mahutasime kohvrisse. Reisikäru andsime ära lennukile minnes.

Jõudes pagasi turvakontrolli oli Sten lennujaamas olemise aja jooksul JUBA jõudnud oma rahakoti ära kaotada – see on tüüpiline. See juhtub tal vähemalt kord nädalas. Eelmine nädal oli ta jõudnud järjekordse rahakoti kadumise intsidendil juba kõik uued dokumendid teha. Siiski alati tuleb lõpuks see kuskilt imelisest kohast välja, seda ka seekord. Selle leidis passikontrolli töötaja. Meie dokumente esitledes oli Sten rahakoti kogemata sinna jätnud. Ilus algus, ent viperustega meie reis jätkus.

Kuigi lennu ostmise ajal oli meil vaid üks vahepeatus, siis reisipäevaks oli lennufirma lisanud meile veel ühe vahepeatuse. Seega oli meie ühe vahepeatusega reisist saanud kahe vahepeatusega reis. Ja kaevata pole kuskile, sest lennufirmal on muudatusteks õigus. Minule üllatuseks asub Šotimaa päris kaugel. Sinna peab ikka lendama mitu tundi: Tallinnast-Stockholmi ca 1,5h, siis Stockholmist Kopenhaagenisse ca 1h ja sealt Edinburgi ca 1h 45min. Mitte just unistuste stsenaarium väikese lapsega, aga kuna ta oli puhanud ja kõht oli täis, siis oli kõigil tuju hea.

Eriti huvitavaks läks siis, kui meie esimene lennuk hilines, mis kahandas meie niigi 45 minutilist kahe lennu vahelist aega 20 minuti võrra. Seis oli kriitiline. Maandudes Stockholmi lasti meid lennuki tagaosast välja ning jooksime, laps süles ja kotid käes, täie rauaga ühest lennujaama otsast teise, et mitte Kopenhaagenisse minevast lennust maha jääda. Kõikjal ekraanidel vilkus muudkui punase tekstiga mitte enam Last vaid Final Call. Õnneks jõudsime, aga olime veendunud, et peame järgmise päeva pagasita veetma, mistõttu Kopenhaagenis ostsime juba hambaharjad-ja pastad valmis.  Meie kõigi üllatuseks aga saime Edinburgi jõudes kohe oma pagasi ilusti kätte. Vedas!

Siiski viperused jätkusid autorendiga. Esiteks läks aega, et kindlaks teha, mis autorendist olime üldse auto rentinud (dokumentidel ei olnud selle kohta märget). Seejärel selgus, et see konkreetne firma asub kuskil lennujaamast eemal, kuhu viib meid shuttle buss. Okei, kõigepealt ootasime bussi 15 minutit, siis sõitsime veel 15 minutit kuskile heinapallide vahele, Väikemehel juba ammu uneaeg käes, kui selgus, et enne meid on autorendi järjekorras kaks kõige otsustusvõimetumat matkasellist naist. Nad hakkasid seal endale autot valima soovides kuulda iga võimaliku auto kohta, kuulata kõiksugu erinevaid kindlustuse variante ning tõdesid lõpuks, et neil pole kontol maksmiseks piisavalt raha. Ehk siis soovisid nad uuesti erinevaid neile sobivaid variante kuulata. Ootasime üle tunni, sest ilmselgelt oli seal vaid üks teenindaja. Kõik peale rõõmsameelse Väikemehe, olid ootamisest juba õige pahurad, aga teha polnud midagi, pidi ootama.

Kui lõpuks Eesti aja järgi kell 1 öösel kord meieni jõudis (meeldetuletus, et Väikemees läheb tavaliselt magama kell 20), siis ilmnes, et äi oli kogemata broneerinud meile manuaaliga autod. Siiski leidis müügimees rõõmsalt, et vaatamata tipphooajale, on neil siiski meile täpselt pakkuda ÜKS automaatkäigukastiga auto, ent olgu me valmis, et „This is veeery expensive“ – 25 eurot iga päev hinnale lisaks. Ehk siis ennast Low Price autorendi firmana reklaamiv EasiRent oli meile leidnud auto, mis koos kindlustusega maksis 125 eurot päev.

Sellele vaatamata tundus liiga ohtlik hakata Šoti mägedes vasakpoolse liiklusega oma roostes manuaalioskusi välja võluma, kui pardal on väike laps. Okei, me võtame selle. Ojaaa… me saime endale suure maasturi, mille laius on võrdne bussiga ja mille pagasiruum on nii suur, et hakka või palke vedama. Me oleme Šotimaa mägedeks valmis! Peaaegu, sest GPS-i laadija oli autos katki, mistõttu pidime terve reisi kasutama mobiilset internetti ja google mapsi. Jah, ka selline asi võib reisil juhtuda. Oma interneti arvet me veel näinud ei ole.

Ööbimiskoht meenutas õuduste maja ning vastas seega igati ootustele. Olin valmis, et Šotimaa ööbimised ongi meil sellised, kõhedad ja vanad. Seintel olid vanaaegsed fotod ja õigesse kohta astudes põrand kriuksus ja uksed vääksusid. Koridorides oli iseloomulik lõhn ja aknad avanesid toore jõuga üles lükates. Meil vedas, et meie tuba oli esimesel korrusel, ent äi ja ämm pidid oma kohvrid vinnama kolmandale korrusele. Ilmselgelt polnud selles majas lifti.

E16BB569-4151-4059-9046-48376CA32F73.jpeg
Ei see polnud õuduste maja, vaid meie ööbimiskoht.

Päev Edinburgis (2 päev)

Esimene reisipäev algas meeldivalt, sest Väikemees magas Eesti aja järgi kella 9-ni (rekord!) äratades meid Šoti aja järgi kell 7. Pole paha, olin valmis halvemaks. Meil pidigi olema varajane start, et jõuaksime kogu Edinburgile ühe päevaga ringi peale. Hommikusöök oli kesine: juustud, mõni sink ja saiake, puuviljadest õun ja banaan ning krõbuskid-moosid. Olin ka selleks valmis, et Šotimaa toidud on nagu on. Kas saab üldse midagi loota, kui nende rahvusroaks (Haggies) on pirukas, mis on täidetud lambasoolikasse pandud elunditega (neerude, maksa jms-ga)?!

Ilm oli ka suvele vastavalt ootuspärane: 17 kraadi, taevas kaetud tihedalt pilvedega ja midagi vahete-vahel tibutamas. Kõikjal niiske ja märg. Kord tuli välja päike ja siis oli nii palav, et koori end pluusi väele ja 5 minutit hiljem oli vihm ning nii külm, et pane või jope selga ja sall kaela. Lisaks enda riietamisele tegelesin kogu aeg ka Väikemehe ümberriietamisega. Juba esimesed tunnid Edinburgis võimaldasid meil läbida kiiruse peale ümberriietumise meistriklassi, mille peamine õpetus oli see, et alati võiksid kaasas olla nii suve-kui ka sügisriided, vihmavari ning vett pidavad jalanõud. Või teha nii nagu kohalikud: panna selga midagi aastaajale sobilikku ja muutlikust ilmast lihtsalt mitte välja teha.

Meie esimene vaatamisväärsus oli Edinburgi loss (Sten oli piletid netist ette ostnud). Ilma giidita olen kehv ajalooliste paikade külastaja, sest mulle meeldib süveneda, kuulata ja rahulikult lugeda. Vaatamata hommikusele ajale oli seal aga häirivalt palju inimesi, mistõttu oli minu peamiseks missiooniks sealt võimalikult ruttu ära saada. Meile üllatuseks saabus tõeline inimmass alles siis, kui sealt väljusime, mistõttu loss mulle erilist muljet ei jätnud.

Edasi suundusime Camera Obscurasse, mis on meie Ahhaa- taoline mitmekorruseline teaduskeskus. Seal meeldis väga Stenile ja Väikemehele. Küll nad uudistasid 3D ruumilisi pilte, mis olid tõesti väga lahedad, või uurisid erinevaid optilisi illusioone, ent minu jaoks oli seal taaskord liiga palju inimesi. Mitte, et ma oleksin oodanud üksinduses kulgemist, ent külg-külje kõrval vaatamine ja liikumine on kergelt ebameeldiv.

Meie programm jätkus meelelahutuse lainel, kuna edasi suundusime pärast lõunasööki Edinburgi Dungeonisse (Sten oli piletid ette ostnud). Kuna oleme sarnases kohas San Fransiscos käinud, siis teadsime juba, mida oodata ning me ei pidanud pettuma – see oli väga lahe. Tegu on erinevate tubadega, kus näitlejad tutvustavad näitlejameisterlikult läbi õudsa õhustiku erinevaid õudusi, mis Edinburgis pimedatel aegadel toimus: kohtumõistmine, piinamismeetodid, legend inimsööjatest, katkust, Mary Stuarti vaim jpm. Sinna hulka veel mitmed eriefektid ja muusika – nagu väikesed näitemängud. Kuigi kogu tuuri ajal inimesed hirmust päris palju karjusid, siis minu arvates oli hirmus vaid kõige lõpus olev kukkumisega atraktsioon, ent kuna kõik käis nii ruttu, siis hirmul polnud aega väga suureks minna. Ämm oli samal ajal pargis koos õndsalt kärus lõunaund tegeva Väikemehega.

Omaette katsumuseks on mõista šotlaste inglise keelt. Üldiselt söögikohtades ja hotellides nad vist väga pingutavad ning siis on inglise keelt lihtne mõista, aga no mõnes Edinburgi Dungeoni ruumis näitleja inglise keelt kuulates oli küll kohati raske aru saada, kas see on nüüd inglise või rootsi keel. Kui nad räägiksid häääästi aeglaselt, siis saaks nende jutust küll aru, kuna nad aga räägivad kiirelt ja veidra hääldusega, siis on nendest arusaamine väljakutse.

Jätkasime vaatamisväärsuste lainel. Vaatasime oma silmaga üle Scotti monumendi samal ajal taustaks mängimas tänavamuusikud šoti torupilli, ronisime Calton Hilli tippu (mägi, mille tipus on vanakreeka aegse arhitektuuriga maja)

ning jalutasime Palace of Holyroodhousesis. Viimane on kuningapere kasutatav residents. Oleksin oodanud midagi uhkemat. Nagu tavaliselt siis tormasime läbi erinevate saalide ning aia. Mul õnnestus ka natuke audiogiidi juttu kuulata, aga midagi revolutsioonilist ma teada ei saanud peale selle, kui peen ja uhke kõik seal ikka on.

Seejärel matkasime Artur`s Seatile, mis kestis sinna ja tagasi ca 1h. Suurim dilemma oli meil sellega, kas võtta vanker tippu kaasa või mitte. Jätsime selle poolele mäele, mis oli ainuõige otsus, sest lõpus oli ikka vaja ronida. Sealt mäe tipust avanes kogu Edinburgile imeilus vaade ning silma paitas sealne mägedel olev roheline muru. Šotlastel on imeline muru- nii lühike, õige roheline ja pehme!

6DE01EC4-618B-4B7C-A573-91B01B2B0E201301205D-DE0C-4C8F-83CC-C1F9F8DFDE3E

Õhtupoole jalutasime Royal Mile mööda tagasi autode juurde. Royal Mile-l olid mitmesugused poed ja restoranid.

Päeva või õigemini küll öö tipphetkeks oli aga kell 22 õhtul algav Edinburgi kummituste ja õudusjuttude tuur. Samal ajal kui me olime Steniga tuuril (firma Mercat Cross), siis valvasid ämm ja äi Väikemehe õndsat und. Näitlejameisterlik ja head arusaadavat inglise keelt kõnelev meesterahvas jutustas meile linnas jalutades erinevaid lugusid küll avalikust piinamisest, katkust kui ka viis meid Edinburgi või nagu ta ise ütles Erborni, maa alustesse käikudesse. Küünlavalgel ja pimedas rääkis ta neid tõelisi kummituste jutte, mis tõid mul kananaha ihule. Isegi, kui tean, et kummitusi pole olemas, siis kõhe oli ikkagi olla seal maa-alustes koobastes, küünlavalgel ning kuulata jubedaid lugusid. #saan-aru-miks-lastel-ei-tule-pärast-koledat-filmi-und.

Šotimaa maapiirkond (3 päev)

Hommikul startisime taas kord varakult. Täiendasime kohalikus poes Väikemehe mähkme ja mõnglivarusid ning asusimegi teele. Olime ju võtnud eesmärgiks näha ka Šotimaa maaelu ehk siis olles hetkel ida pool, kõigepealt sõita Põhja poole, kus asub merekoletise Loch Nessi järv, ning suure paunaga jõuda lääne pool olevasse Glasgow-sse.

Kõigepealt jäi meile tee peale hiiglaslikud metalsed hobusepead Kelpies, mida ümbritsesid erinevad laste mänguväljakud. Ent, kuna väikemees tegi autos oma esimest uinakut, ei olnud meil aega seal kaua olla, vaid pidime kasutama soodsat uneaega edasi sõitmiseks.

4DC4CC77-A895-494A-8B77-5C688EAC2056
Esimene iste oli alla lastud ja peatugi ära võetud, et Väikemehel oleks ärkvel olles parem vaade.

Edasi oli meil kavas keskaegne Stirlingi loss.

262DB982-5D48-451B-BD83-18B1DA80594C.jpeg
Stirlingi loss asub Edinburgi ja Glasgow vahel

See meeldis mulle rohkem, kui Edinburgi loss, sest seal sai ka tubades käia kuigi need ei olnud eriti uhked. Aed oli ilus ning huvitav oli lugeda selle kohta, kuidas taastati ühe sealt leitud mehe välimus lisades arvuti abil skeletile lihased ja nahk. Samuti oli minu jaoks huvitav lugeda tekkinud vigastuste kohta ehk siis selline kohtumeditsiini taoline rubriik.

86CC7F5D-918A-47D5-995E-43408CAFC5DF.jpeg
Stirlingi lossi aias

Seal maitsesime ka klassikalist Šoti jäätist, mis oli imemaitsev. Täpselt sedasi ma seda reisi ette kujutasingi: jäätist süües, murul istudes ning hingematvaid mägede vaateid nautides. Sest tõesti, mida kaugemale Edinburgist, seda ilusamaks loodus muutub. Tõeliselt ilusad on siinsed murud – need on nii rohelised (ideaalne vihma ja päikese vahekord) ja madalaks aetud. Ja kõikjal on lambad ja mäed. Ma armastan mägede vaateid, need on nii lummavad!

EE35B39C-CFDA-4DF4-9EB1-495C5ACAB137.jpeg

Muidugi kaasneb mägedega ka üks negatiivne külg – käänulised teed. Oehh.. need on jubedad ja ajavad autosõidul südame pahaks isegi kui kogu aeg teed vaadata. Siis, kui Väikemees ei maga ja pean talle huvitavaid asju kätte andma, no siis on katastroof. Seetõttu oleme kõik pikemad sõidud planeerinud Väikemehe une aegadele ja ta on meil tõesti ülitubli magaja!

Liiklusmärgid on siin hästi väikesed. Eriti pisikesed on kiirusmärgid – need ongi vist mõeldud vaid suurtele liiklushuvilistele. Enamasti on lubatud kiirused nii suured, et isegi meiesuguste kiirushuligaanide jaoks tunduvad siinsed lubatud kiirused hullumeelsed. Näiteks väga kitsal ja väga käänulisel teel, kus vaevalt mahuvad kaks autot üksteisest mööda, on lubatud sõita 50mph, mis vastab ca 80km/h. Kusjuures siin on lubatud autot juhtida isegi 0,8promillise joobe juures (kuidagi peab ju viski maitsmise kohtadest koju jõudma).

Edasi kiirustasime kohta, kus pidi toimuma täpselt ajaliselt kokku lepitud Steni ja äia benji hüpe ning meheõe istumisega benji hüpe – Higland Fling Bungee. Sinna jõudes selgus aga kurb tõsiasi: nimelt oli neid hommikul röövitud ja kõik arvutid jms varastatud ehk siis polnud neil võimalik meile lubatud teenust pakkuda. Seetõttu otsustasid hüppajad järgmine päev ikkagi tagasi tulla, kuigi see tähendas meie niigi tiheda programmi veel tihedamaks muutmist ja mitu tundi ajakadu, sest meil oli plaan ju edasi sõita.

Pärast 1,5h sõitmist tegime peatuse Loch Morlichi juures, kus Sten käis külmale ilmale ja veele vaatamata ujumas ning me Väikemehega nautisime partide seltskonda. Neid oli nii palju ja nad olid väga julged. Ööbimiskohta sõites nägime ka šoti mägiveiseid metsa all söömas – see oli muinasjutuline vaatepilt.

F2526142-5273-4E42-82AE-AA4B806404EC
Loch Morlichi ääres partidega tutvust tegemas
C1CC0447-A8FF-435E-AB4F-B4609BD7B4BA
Tee serva jäid šoti mägiveised

Ööbimine oli meil ainsas piirkonna hotellis – Nethybridge hotellis. Kriuksuvad trepiastmed, põrandad ja uksed. Kulunud vaibad ning kõikjal ainult väga vanad inimesed. Kui seal hotellis ei kummita, siis ma ei tea, millises hotellis peaksid kummitused elama, sest sealne oli selleks ideaalne. Omaette arusaamatu on nende kraanisüsteem. Nimelt asuvad külm ja kuum vesi üksteisest eraldi ehk siis tuleb valida, kas pesta käsi tulikuuma või jääkülma veega, sest kraanid asuvad üksteisest nii kaugel, et veejoad ei ühti. See valik ei meeldinud Väikemehele, mistõttu otsustasime pepu pesemiseks minna üheskoos vanni.

E5B0ABCB-3984-4CB2-BEDF-36DC642E8847
Meie “väike” auto, taustaks ööbimiskoht

Õhtust sõime meie hotelli pubis, mis oli ühtlasi kogu piirkonna ainus lahtiolev söögikoht, kuhu olid juhuslikult koondunud kõik piirkonna elus olevad (vana) inimesed. Toit oli maitsev ja uni tuli kummitustele vaatamata väga magus.

Päev seikluspargis, sõit Loch Nessi järve juurde ja öö lossis (4 päev)

Hommikul hargnesime pärast hommikusööki. Kõik peale minu ja Väikemehe läksid 1h kaugusel asuvasse Benji kohta ning meie jäime hotelli. Aeg Väikemehega koos olles lihtsalt lendab linnutiivul mööda. Ta on super rõõmsameelne kaaslane. Iga päevaga aina lahedam tegelane. Muudkui jutustab ja näitab käega kõige suunas, mis talle huvi pakub. Vaatasime kodust kaasa võetud raamatuid ja mänguasju, kirjutasin reisiblogi ning andsin talle mõngleid ja banaani. Väike lõunauinak ja oligi 3h möödunud!

Reisil olles on temast saanud mõnglisõltlane. Kogu aeg on tal kõht tühi. Ma ei jõua talle lihtsalt toitu ette anda – ju mingi kasvuperiood, sest suuruselt on ta meil oma ea kohta üks pisemaid (kasvukõverate nii-öelda alumises servas). Ka autos sõites nõuab ta kogu aeg süüa (mäm-mäm) isegi kui oleme eelnevalt korralikult soolast toitu söönud. Sest isukalt sööb ta meie toitudest kõike. Aga autos on see hea, et kui tal on mõngel käes, siis mitu minutit on mõngliga tegevus olemas. Siiski tiksub mul peas kogu aeg mõte, et tahaksin tal toidukordade vahed võimalikult pikad hoida, et poleks näksimisi.

Nii kui hüppajad tagasi hotelli jõudsid, selgus ootuspärane: Sten oli (jälle) oma rahakoti ära kaotanud. Ega ta ise polekski märganud, aga benji kohast helistati ja öeldi. Kuna meie päevaplaan oli niigi tihedaks kokku surutud ja liikumine autodega pigem benji kohast eemale, siis ei tundunud 2h autosõitu üldse ahvatlev. Aga kuna sellist tagasi sõitu unustatud esemete tõttu on meil ka varem juhtunud, siis ei olnud siin midagi erakordset. Siiski otsustas selle autosõidu Steni eest ette võtta äi.

Meie läksime plaanikohaselt edasi Landmark Forest Adventure Parki.

7B8D1324-B61B-4975-BC80-8C3A28C10238.jpeg
Nagu näha olime jõudnud Edinburgist juba üpris Põhja-Šotimaale.

Mul ei olnud suuri ootusi, ent seal oli tõesti väga tore: troopiline liblikamaja; mitmesugused liumäed ja mänguväljakud väikestele, kus üks pisike tüdruk tuli Väikemeest kallistama, Väikemees muudkui plaksutas seal käsi ja oli nii rõõmus, kui lasi liumäest alla; jalutuskäik Eesti metsa moodi jalutusrajal, ent puud olid suuremad; avastustemaja ning põnev labürindirada.

69694E1F-9097-49CE-9E24-44EE904C4A55
Pargis olnud matkarada, mis meenutas väga Eesti metsa

Väikemehe lemmikuks oli kahtlemata meid kõiki üllatanud Dinosaur Kingdom, kus olid elusuuruses, liikuvad, häält tegevad ja eriti tõetruud dinosaurused. Muudkui näitas seal olevate dinosauruste suunas isegi, kui olime juba järgmises piirkonnas. Minu lemmikuks oli lisaks dinosauruste alale veel ka kummipaadil veelaskumine, sest see laskus ikka väga kõrgelt ja oli natuke hirmus. Sinna läksid ka Sten ja Väikemees. Seal pargis läks meil ligi kolm tundi ehk siis tore oli see, et äi jõudis ka meiega ikka parki avastada.

22907E19-0E9B-4E8F-91F2-7E5E9F9E9782.jpeg

Edasi sõitsime Loch Nessi järve juurde, mille serval paiknevast vanast lagunenud kindlusest avanes järvele ja mägedele imeilus vaade. Ma arvasin, et Loch Ness on palju väiksem, ent tegelikult oli see järv hiiglaslik. Koletist me ei näinudki. Jätkasime oma sõitu. Väikemees magas autos.

F5A4D0AC-7BA5-4087-AD03-521DCE70A377

4BD0A91A-ABE1-460E-87D4-2180C0A64739
Hiiglasliku Loch Nessi järve ja tüüpilise pilvise ilma taustal

Pärast pikka sõitu jõudsime lõpuks oma ööbimiskohta, milleks oli Inverlochy Castle Hotel.

FD4CB3B9-AA42-46A0-822C-6F37FBBFF707

See tuli plaani siis, kui reisiseltskond lisandus, sest tegu oli ämma ammuse unistusega – ööbida lossis. Ausalt öeldes on päris lahe olla kellegi teise unistuses, kuna see loss oli tõesti võimas. Olles võitnud mitmeid luksushotellide, parima Šotimaa hotelli, parima restorani ja parima lossihotelli tiitleid, ei saa kasutada kirjeldamiseks vähemat kui ülivõrdeid. Suures ruumis mängis pianist klassikalisi lugusid, õhtusöögi saalis klõbistati lauahõbedaga ning laes olid sellised seinamaalingud nagu võimsates katedraalides.

CFA1D4D8-7FD7-47CE-95A9-7DF03431C250

Kuna kõhud olid tühjad, siis olime valiku ees, kas minna söögisaali sööma 7-käigulist õhtusööki (ca 75 eurot inimene) või tellida toitu tuppa. Otsustasime viimase kasuks, sest lapsega kuskil peenes söögisaalis süüa, kus inimesed on smokingutes ja uhketes kleitides, ei ole just eriti ahvatlev. Pealegi ei olnud mul reisiks selliseid uhkeid riideid kaasagi võetud! See oli nagu filmis. Smokingus kelner tõi keset tuba lauad, mis olid ilusti kaetud ning laud oli toidust lookas.

A48C6945-B44E-411A-8F08-D2A00F62047C
Lossi pargis jalutuskäigul

Lossi ümbritses ka muinasjutuline aed: metsik ja vana, ent samas hooldatud. See oli väga suur, mistõttu jätkus mulle avastamisrõõmu ka järgmiseks hommikuks, kui koos Väikemehega seal ringi uudistasime. Väikemees nautis lossis ööbimist meist kõigist vist kõige rohkem. Kogu aeg oli käsi pikalt ja pidin talle igat koridoris ja üldruumides olevat maali selgitama. Ja, oi kui palju neid seal oli! Lisaks veel ka piljardiruumis olevad kitsepead ja laemaalid. Ise toimetades muudkui kilkas ringi.

Meil oli uhke tuba, ent ämma ja äi lossi parim tuba oli veel eriti uhke: baldahiinvoodi, ruumi tantsusammudeks, vaade Šoti mägedele ning kuldse servaga vann. Uhkem, kui mistahes kuningate toad, mida olen erinevates lossides näinud! Siiski ei tulnud mul seal lossis uni kergelt. Meie toas oli meeletult palju peegleid, igas seinas, ning lisaks veel ka kõhedust tekitavad portreed. Ilusad, jaa, aga mõte sellest, et tuba võis kuuluda portreel kujutatud inimesele, ei tundunud meeldiv. Kui aus olla, siis oleksin eelistanud seal mitte ööbida.

Matk rahvuspargis ja draama ööbimiskohas (5 päev)

Öö möödus rahulikult ja tegelikult oli lossiuni minu arvates parem kui eelmistes hotellides. Tänu Väikemehele olime ühed esimesed, kes lossis ärkasid – järjekindlalt ikka kell 7 hommikul. Ta on meil nagu äratuskell. Olenemata riigist või magama mineku kellaajast, ärkab ikka kell 7. Sõime hommikusöögi ja Sten suundus üksi ühele 1,5h kestvale matkale (Steal Falls kose matk), mis ta oli reisi planeerides teha tahtnud. Meie avastasime Väikemehega samal ajal lossiümbrust: peamiselt lambaid, kivisid ja puupulkasid. Kuskile liikudes peab ju alati puupulk käes olema!

A40F1419-EAEA-4EB5-8685-B1F25B54CE10.jpeg
Hommikul jalutades leidsime lähedal olevalt põllult lambad

Pärast Väikemehe esimest uinakut ja kui Sten jõudis matkalt väljaväänatud jalaga tagasi, oli meil aeg hakata realiseerima oma tänast päevaplaani: matka nimega Valley Trail Glen Coe rahvuspargis.

FA5B1A4C-C0D9-432D-BC58-0EC06823A329.jpeg
Nagu kaardilt näha, siis olime juba jõudnud lääne-Šotimaale.

Lisaks Steni vigastusele nõelas mind vahetult enne autosse minekut herilane jalga. Õnneks jalg paiste ei läinud, oli lihtsalt mingi aeg valus. Oma hädadele vaatamata suundusime me 30 minuti kaugusel olevale matkale ning matkasime üheskoos ca 1,5h. Päris tippu me Väikemehega ei jõudnudki, sest tegime iga natukese aja tagant pause, et ta saaks jalgu sirutada, kividega mängida, neid jõkke visata ning puupulkadega toksida. Küll Stenile silma ja küll vastu kivisid. #lapserõõmud

8B01281E-5254-463D-89E9-C97481C51551
Imeline vaade algas juba raja algusest, autoparkla lähistelt.
704C2BF0-B8E0-4360-AD62-4F4F0C54603E
Väikese kose juures kivisid jõkke viskamas. Oi, kui palju rõõmu see lapsele tegi!

Lõunasöök oli meil broneeritud 1,5h kaugusel olevas palju kiidetud Fruin Farmis. Sõidu sinna magasime koos Väikemehega maha. Väidetavalt olid teed olnud eriti käänulised ja kitsad, mistõttu on hea, et me üleval ei olnud – mul oleks kindlasti süda läikima hakanud. Farmis toitu oodates uudistasime lähedalt seal olevaid lambaid, kitsesid ja alpakaid. Nagu hiljem selgus, siis ei olnud see lubatud. Sten, kui suur toidukriitik, jäi sealse toiduga väga rahule.

Pikk sõit Glasgow-sse oli veel aga ees. Oleks võinud Glencoe rahvuspargi lähistel ööbida, siis ei oleks pidanud nii palju autoga ühe päevaga sõitma, aga kuna ämm ja äi tahtsid ka Glasgow-d avastada, siis oligi meie järgmine ööbimine juba Glasgow-s. Tegime ühe vahepeatuse jõe äärsel mänguväljakul, sest hakkasime koos ärkvel oleva Väikemehega vaikselt autos hulluks minema. Ei meeldinud talle enam see kohapeal istumine. Lõpuks päästis lõputust kriiskamisest laulmine. Uhh.. see autosõit oli jube. Üldse ärkvel lapsega autos sõita on äärmiselt ebameeldiv. Aga tegelikult see sõit oli seda õudust väärt, sest need vaated olid uskumatud, nagu sõidaks postkaardi sees.

E7901FF3-ADEC-4E57-B739-08ED5DC6BEAC.jpeg

Meie päeva sekeldus oli planeeritud õhtusse. Meie ööbimiskohaks oli ülivana kesklinna hotell – Millennium hotelli, kus meie hotelli aknad avanedes peaväljakule ja olid sedavõrd heli läbilaskvad, nagu ööbiks kuskil pargi pingil. Tuppa oli kuulda iga mööduvat autot, isegi autodest kostvaid lugusid, rääkimata valjudest inimestest, lähedal olevast vabaõhu kontserdist või kiirabiauto sireenidest. Õnneks leiti meile pärast väikese skandaali tegemist uus tuba, aga tobe ikkagi tuba vahetada ja magavat Väikemeest ühest toast teise kolida hetkel, kui väikesel inimesel on käsil parim uni.

Hommik Glasgow-s ja reis Iirimaale (6 päev)

Uni oli meil hea kuigi Väikemehe varajane ärkamine ja keset ööd söömine andis hommikul tunde nagu oleks rattalt löögi saanud. Kuna lennujaama pidime suunduma alles keskpäeval, siis pärast hommikusööki otsustasime minna Glasgow suurimasse parki mänguväljakuid avastama. Tegelikult ei olnud meil üldse plaani Glasgow-s ringi käia, sest seal ei tundunud olevat mitte midagi huvitavat, aga kui me juba ärkvel olime, siis lihtsalt hotellis istuda tundus ka tobe.

C096AC89-AFBB-4237-A416-F5CFB7A24EEESeetõttu seadsime sammud Glasgow hinnatuimale laste mänguväljakule. Ma ei ole elu sees nii võimsate ja kõrgete liutorudega mänguväljakut näinud ning lisaks veel ka väiksematele eraldi ala. Linn ise oli räpakas ja vanade koledate majadega. Ei jätnud head muljet, aga see mänguväljak oli küll suurepärane.

7F623A1B-586A-445C-9FDF-193516163DD5
Tatise lõua külge jääb liiv hästi kinni
09F3D390-AF7A-4F23-8D8F-963BED7F4211
Võimsad liutorud!

Pakkisime oma kohvrid uuesti autodesse, viisime autod autorenti, kust lennujaama viis meid shuttle buss (Väikemees magas kogu sõidu) ja jäime igatsevalt oma lendu Iirimaale ootama. Iirimaa seiklustest juba järgmises postituses siin.

Kokkuvõttes

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Šotimaa oli igati ootuspärane: vanad ja hirmsad hotellid, palju habemikke, pilves ja enamasti vihmane ilm, suured mäed, arusaamatu aktsent ja kohati inglastele sarnased kiiksud (vasakpoolne liiklus, kummaline kraanide süsteem, konditsioneeri puudumine, kuninganna Elizabeth ja kogu see kuninglik seebiooper). Üllatav oli aga näha paaril päeval päikest, kogeda lossihotelli luksust, näha elusuuruses tõetruusid dinosauruseid ning tõdeda, et Šotimaa on isegi ilusama loodusega kui varem arvasin. Ilusad ei ole ainult võimsad mäed, vaid ka neid ümbritsevad suured järved ning mägesid kattev ideaalse pikkusega muru. Ilus! Enim meeldis mulle meie uhke lossiööbimine ja Šotimaa võimas loodus.

Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis pane Minuperspektiivi Facebooki lehele meeldib või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.

About the author

Comments

Jäta kommentaar