Ongi pool aastat elu möödas! Detsembris kandsin veel 68 suuruses riideid, ent nüüd jaanuaris hakkas 68 suurus juba väikeseks jääma. Mulle meeldib, kui riided liiga ei pigista. Koduste mõõtmiste tulemusel sai emme mu pikkuseks 65,5cm (+2cm). Olin sellel kuul vahelduva eduga haige. Küll oli mul üks nohu teise järel ning lõpuks lisandus veel ka gripp. Õnneks palavikku ei olnud, aga oksendasin küll nii mis kole. Pole ime, et mu kaaluiive seekord siis väikeseks jäi (7440g, +120g). Õnneks juuksed ikka kasvavad.
Sellel kuul oli üks pikk periood nimega jõulud. See tähendas seda, et kuu alguses ehtisime kõik koos kodu ja kuuske, ent kahjuks emme ei lasknud mul ei klaasehteid ega jõuluküünlaid nii kinni haarata nagu mulle oleks meeldinud. Äkki järgmisel aastal. Meeldis aga see, kui emmega jõulumuusika saatel mööda tuba ringi tantsisime. Päris palju olin emmega kahekesi kodus, sest issil oli nii koolis kui ka töö juures kiired ajad. Aga kui issi tuli koju, siis oi.. kui palju rõõmu see tegi! Ühe minutiga naersin ma rohkem kui emmega kogu päeva peale kokku! Issi nägu ja naljad on lihtsalt parimad!
Sain teada, et mul on palju sugulasi ning ühe jõulupäevaga ma neid kõiki näha ei saa, vaja on viis päeva, sest ilmselgelt tahtsid kõik oma esimest lapselapselast ja lapselast näha ärkvel olles! Käisimegi mu vanavanaema juures, vanaisa ja teise vanavanaema juures, siis teise vanaisa ja vanaema juures ning jõuluõhtul olin koos oma eelnevate vanaisa ja vanaema kui ka oma teise vanaemaga. Jõuluajal tulid meile külla veel ka vanaema ja vanatädi peredega. Ohh.. kui palju vanasid, kes tegelikult polegi nii vanad!
Jõuluhommikul sadas lund ning päkapikk oli osad kingid kuuse alla pannud. Need kingid tegime kohe hommikul voodis lahti. Teise osa kingitusi tõi jõuluvana isiklikult vanaema ja vanaisa juurde. Kinkide lunastamiseks laulsid vanemad minu eest piparkoogimehikeste laulu ning mina näitasin jõuluvanale isa süles olles oma muskleid (sest selleks ajaks oli issi mul mu jõulukostüümi seljast võtnud ja mis sa mähkuväel ikka teed). Jõuluvana ma ei kartnud. Tal oli vinge habe, millest välkkiirelt oma pisikeste sõrmedega kinni haarasin ja emme jõuluvana päästma asus. Kõik lõppes õnnelikult.
Kingiks sain söömisega seotud asju (söögitooli, sööginõud, jooginõu), kandmisasju (pehmed elevandi näoga kõrisevad toasussid, uue body), muusikalisi mänguasju (taluteemalise muusikalise käimistoe-mänguplatsi, ülestõmmatava muusikat mängiva pehme elevandi), pehmeid mänguasju (kastitäie heegeldatud juur-ja köögivilju, ühe kurja näoga pehme kassi) ja osavus mänguasja (kollipead hüppavad välja ja siis tuleb nad tagasi peitu panna). Emme sai ka minuga seotud kingitusi: autosse tahavaate peegli, et me üksteist sõidu ajal näeksime, päikesekatted autoklaasidele, omaraamatu kinkekaardi ning öö režiimiga beebimonitori. Issi sai ka minuga seotud kingi: minu püreede valmistamiseks blenderi.
Kui jõulud said läbi, siis keris issi kuldse jõulukee ümber ühe minu mänguasja ja sellest ajast saadik on see üks mu lemmikmänguasju! Uskumatu, kui palju võimalusi on ühe keega mängimiseks – seda võib vaadata, mänguasja küljest lahti harutada, ümber oma näpu keerata, ümber oma varba keerata jnejne. Selle kuu lemmikmänguasjadeks on veel olnud ka igasugu vilkuvad mänguasjad, mänguasjad, millel on lõngast või paelast tehtud juuksed või millel on etiketid. Selliste pisikeste detailide uurimine pakub mulle suurt naudingut. Ka igasugu paberid ja pakendid on huvitavad! Samuti mind sülle võtvate inimeste pluusid – eriti naistel! Selle kuu lemmikmänguks on issi ja emmega peitusemäng.
Aastavahetusel käisin Hispaanias, Tenerife saarel, puhkamas. Kuigi ma ei mäleta sellest reisist tulevikus mitte midagi, siis kohapeal olles meeldis mulle Monkey Park oma pisikeste ahvikestega. Näiteks pärast seal käimist hakkasin huvi tundma mängukaarel rippuva ahvikese vastu, mille vastu olin eelnevalt olnud täiesti ükskõikne. Minu reisi tipphetkeks oli aga Loro Pargis olev meduusidemaja. Wowww.. ma oleksingi võinud sinna jääda. Kõik need värvid ja meduuside hõljumine tõesti võlus mind!
Detsembris eelistasin matil olles asju enda poole tõmmata ning kui see ei õnnestunud, siis ega ma väga kurb ei olnud. Kaugelt võis ka asju vaadata! Ja kui ma proovisin liikuda, siis enamasti õnnestus see pigem ümber enda telje. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ärritab mind, kui ma ei saa seda mida ma tahan ja liikuda ma ju ei oska veel! See vihastas mind ning 95% sellel kuul kõhuli olles tegin käte-jalgadega lennukit ja hakkasin nutma. Teadsin, et siis võtab emme või issi mind sülle ja süles olles näeb maailma ikka PALJU paremini. Istuda ma toe najal ju oskan. Ükskõik kuidas, aga mitte kõhuli. Aga nagu ikka oma sünnipäeva lähenedes, ilmneb mõni uus oskus ja nii ka seekord. Avastasin, et tegelikult on võimalik täitsa edasi ka liikuda. See on täiesti minu leiutatud meetod ja meenutab enim ühe külje peal roomamist. Olen sellest ise päris vaimustuses, kuigi eks see vajab veel harjutamist, sest üle päeva unustas ära, et edasi liikumist oskasin.
Päevaunedega on emme sõnul alati mul ideaalselt. Lähen kandekotis, vankris või oma voodisse magama ilma mingisuguse protestita, enne magama jäämist naeratan veel emmele oma kaunist hambutut naeratust (jah, oleme juba 3 kuud hanbaid oodanud aga ikka puhas plats) ja pusin end ise magama. Öödega pole aga nii lihtne. Ma küll jään ise magama, aga unes püsimine on omaette väljakutse.
Sellel kuul võttis emme selle uneteema tõsiselt käsile. Luges läbi veel mõned inglise keelsed raamatud, mis tal veel lugemata olid, sh ka ühe beebide neuroloogia alase. Luges beebide aju arengu, kiindumusteooria ja une uuringuid. Sain proovida eri temperatuuridega magamist, eri väsimusastmega magamist, eri riietuses magamist (sokkidega, sokkideta, lühikese, pika bodyga), eri voodisisuga (kaldpadjaga, padjata, pehme teki alusega, kookonisse panduna, käed kinni, üks käsi lahti ja teine kinni), eri müratugevusega (Myhummy eri võimsusel) jne.
Pärast lõputuid katsetusi sai emme teada, mis unetingimused mulle siis meeldivad: kui on pika varukaga body, kui on varbad soojas, kui käed on lahti, kui ma pole liiga väsinud (detsembris jaksasin olla üleval 1h 30min -1h 45min, nüüd juba 1h 45min – 2h 15min), kui kõht on täis (selleks, et kõhu täis sööksin peab aga eelnev toidukord olema piisavalt suure vahega), kui mul on mu lemmik tekike peal.
Ma küll hoian silmi vahemikus 20.00-7.30-ni kinni, aga hakkan keset ööd vahepeal kõva häälega nutma. Kuu alguspoole võttis emme mind sülle kui nutsin, aga see ajas mind veel rohkem pahaseks ja “äratas” mind üles (ehk siis ma nutsin poolärkvel olles?!), seejärel käis iga paari minuti tagant küll pepule patsutamas, silitamas, kiitmas, julgustamas. Tänu sellele on mul ööune osas toimunud väga suured edasiminekud.
Peaaegu iga öö olen ma maganud vähemalt ühe 3h järjestikuse une, 1h tagant ärkamisi peaaegu, et enam ei olegi, parematel päevadel magan ka 2x 3h võttes vahepeal väikese toiduampsu. Harvad pole ka 4h või 5h pikkused järjestikused uned – seda nimetatakse beebimaailmas kogu öö magamiseks! Arvestades, kui õrn kõht mul on, siis emme arvates on tegu suurte edusammudega. Kõige suuremaks une pikkuse määrajaks on aga mu seedetegevus.
Ehk siis toit, mida sööb emme; toit, mida ma söön ise ning toidu väljumisprotsessid. Sest kui viimane on väljateel, siis uni kaob. Näiteks üks õhtu sõi emme kreveti salatit ja siis ärkasin kogu öö üles IGA 1h tagant, või kui emme sõi kogemata piimatooteid, siis ärkasin ka sagedamini kui tavaliselt. 99,9% juhtudest tähendab ärkamine seda, et teen häält, emme annab tissi ühe minuti ja siis magan edasi. Aga mida öö edasi, seda vähem selliseid ärkamisi meil on, sest mina oskan unetsükleid vahetada ja emme jälgib, mida mina ja tema sööme. Tavalisel ööl ärkan 2-3 korda. Magan oma võrevoodis, oma toas. Emme hoiab mul beebimonitorist silma peal.
Olen sellel kuul vaikselt tutvust teinud ka lisatoiduga, selline 5-10g päevas. Ainult reisil olles sõin kodust kaasa võetud poe püreesid, muidu teeb püreed mulle issi. Oma 5nda kuu minisünnipäeval maitsesin lillkapsa püreed, seejärel kartulipüreed. Mõlemad panid mul kõhu valutama ja ajasid oksele. Porganipüree sealihaga oli täitsa okei. See eest reisil maitstud poe kartuli-porgandipüree ja veiselihapüree panid mul kõhu valutama, häirisid und ning lisaks läksid ka mu põsed paari päeva möödudes punaseks. Üks lemmikuid on suvikõrvitsapüree kanalihaga, aga pirni kanapüree vastu ei saa väga miski. Näputoiduna sain maitsta kurki ja banaani. Emmele üllatuseks sülitasin kõik kurgist murtud tükid ise suust välja. Üldiselt ma seda lisatoidu söömist ei hinda. Issi üritab mulle oma hoolega tehtud püreed sisse suruda isegi kui ma ei taha ja siis emme pahandab. Rinnapiimast paremat kraami ikka ei ole.
Sellel kuul olen hakanud kasutama kolme eri häälikut. Ppphhh.. koos tati välja puhumisega, õõõõ.. ja mmmm.. Viimane tähendab emmet. Emmele tundub, et ma saan vahepeal jutust aru.
Minu minisünnipäeva tähistasime seekord koos vanavanaema 70 aasta sünnipäevaga vanaisa juures. Koogiks oli vegan küpsisekook hambutu dinosauruse pildiga. Hambaid mul ju veel ei ole ning lihasööja olen ka. Kõik tõdesid, et võrreldes jõuludega on mul silmis teravam pilk. Seltskonna olles või kellegi süles olles jälgin eriti tähelepanelikult emme olemasolu. Ta on mulle täitsa meeldima hakanud.
