Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi öelnud, et panen oma teise beebi juba vastsündinuna potile, siis ma poleks seda kindlasti uskunud. Kas mitte sünnist potitajad pole täielikud ökohullud? Isegi veidramad kui kodus sünnitajad? Ma pole kindlasti nagu “nemad”. Mina olen “normaalne”. Ja siin ma nüüd olen. Kodus sünnitanud ja potitan oma beebit. Kuidas see siis sedasi läks? Miks me seda teeme? Kuidas? Mis tulemused?
Kuidas see sedasi läks?
Esmakordse emana ei teadnud ma lapse potitamisest midagi ning üldse kogu see jääkide väljumise teema oli miski, mida üritasin vältida. Palju ilusam on mõelda toitmisest ning eirata jääkide väljumise temaatikat. 😀
Kui poleks olnud Steni, siis oleks Väikemehe ainsaks mähkmevabaks ajaks olnud aeg, kui ta oli vannis. Lisaks veel ettearvamatu väikelapse noku, millele ma ei julgenud esialgu vastugi minna. 😂🤦🏼♀️ Olin ju kuulnud hirmujutte, kuidas mähet vahetades kipuvad poisslapsed KOHE suure kaarega pissima ja proovigu siis kiirelt reageerida. Eks see selline tabu teema ole ka. Ma lihtsalt ei mõelnud sellele, kuidas beebi võiks end kogu aeg mähkmetes olles tunda. Jah, mähkmevahetus oli alati Väikemehe üks lemmik asju, aga sellest edasi ma ei mõelnud.
Siiski 10nda elukuu paiku nähes, et Väikemees annab märku, kui mähe on määrdunud, siis miski minus ärkas. (NB! Oleme alati olnud tihedad mähkmevahetajad. Ka väikse pissi korral läheb jalga uus mähe, mis samuti aitab püsida beebi instinktil olla puhas). Järsku oli mul veider olla lapse kõrval ja vaadata, kuidas ta end täis laseb. Kakapuhastamine pole mulle kunagi meeldinud seega miks mitte siis inimene kohe potile suunata. See on ju topelt võit: tema ei pea määrunud mähkmega olema ja mina ei pea tagumikku pesema! Kuna nii väikestele tavapärast potitreeningut ei tehta, siis sattusingi lugema ja harrastama Väikemehega elimination communicationit (EC). 14ndaks elukuuks tal päeval enam mähkmeid ei olnud.
Tänu sellele sain teada, et beebidel on instinkt ei ennast ega enda eest hoolitsejat täis lasta. Nad annavad oma hädasoovidest ka märku, ent me “läänemaailmas” ei taha või ei oska neid kuulata enne kui nad saavad näiteks kahe aastaseks ja siis peavad õppima uuesti oma keha kuulama. Lisaks olevat beebi pissitamine kõige lihtsam just vastsündinutega, sest nende instinktid on eriti tugevad. Uut beebit oodates mõtlesingi proovida. Ega midagi kaotada ju polnud.
NB! See ei ole potitreening! Lapsevanem jälgib lapse märguandeid ja annab beebile võimaluse teha oma häda mujale kui enda peale (mähkmesse).
Miks me seda teeme?
Erinevalt üldlevinud arvamusest sünnist hädamärkide kuulajate kohta, siis ei motiveeri mind ei soov saada beebi võimalikult ruttu iseseisvalt potile ega ka mähkmete kokkuhoiu soov. Pigem on need sellised lisaboonused, mis võib-olla õnnestuvad ja võib-olla mitte.
Minu peamiseks eesmärgiks oli hoopis käituda beebiga nii nagu ma sooviksin, et minuga samas olukorras käitutaks ehk siis austada teise inimese puhtuse ja hügieenivajadust. Pealegi võin vaid ette kujutada, kui keeruline on pikali olles kakada. 🤔 Ma pakun talle häda tegemise võimalust mujale kui mähkmesse, aga kui ta seda ei soovi, siis olgu nii.
Kuigi see polnud miski, millest Maria Montessori oleks kirjutanud, siis EC aitab austada beebi autonoomiat ja õpetada väikelapse potil käima optimaalses vanuses (vanuses 14-18elukuud). See jälgib loodust ja julgustab lapse iseseisvust.
Teiseks ei meeldi mulle kakast selga ja tagumikku pesta. Beebi kaka on lihtsalt nii vedel, et seda on siis kõik kohad täis ja tahket toitu sööva beebi kaka on juba nii “päris”, et see oleks ka meeldivam otse potti saada. Kui beebi kakab potti, siis wc-paberiga tagumikku puhastada on palju meeldivam. Tänu EC-le Väikemees pärast esimest eluaastat mõne erandkorraga kakasid püksi ei teinud ja äkki uue beebiga läheb veel kiiremini selles vallas. Samuti on beebi kaka hmm.. happeline (?!) ja muutub palju kakades punetavaks, ent kui otse potti kakada, siis seda muret pole.
Kolmandaks ei kujuta ma elu ette, kui peaksin olema kogu aeg mähkmetes. Sünnitusjärgselt kuu aega maailma kõige palavamate suvedega sidemetes olemist on jätnud mulle kogu eluks trauma. Täiesti ilma mähkmeteta beebit hoida ma ei saa (veel kuigi tegelikult võiks, sest ta annab ka paljalt mulle märku), aga kui on võimalus vähendada aega mähkmetes, siis nii ma teen. Emana tahan oma lapsele ikka parimat.
Neljandaks oli mul lootus, et püstises asendis kakamine on efektiivsem kui pikali olles ja tänu sellele on beebil vähem gaase. Vähem gaase tähendab aga rõõmsamat beebit ja puhanud ema. Ojaa.. see mulle meeldib! Oleks ma seda juba Väikemehega teadnud, et see on üks gaaside põhjus, siis oleks nii palju magamata öid olemata olnud! Nii kui päeval pole aidanud beebit kakale, siis magama jäädes nutab lohutamatult ning öösel ärkab iga 2h tagant. Nii kui kaka tehtud, siis on minu elu lill, sest mul on rahulik ja rõõmus hästi magav beebi.
Viiendaks hellitan lootusi, et äkki tänu sellele püsib beebi öösiti varsti kuiv. Vähemalt seda mainitakse hästi sageli. See tähendab aga täisväärtuslikumat ja vähemate ärkamistega und nii beebile kui ka mulle!
Kuuendaks on see beebile tervislik aidates vähendada mähkmelööbeid! Beebi nahk on nii õrn, et nägin, kuidas pidev pesemine ja mähkmes haudumine ta nahale mõjub. Eriti kui mähe on natukenegi niiske!
Mis ettevalmistused? Kuidas?
Kuna olime Väikemehega EC-d juba teinud ja kõikjal öeldi, kui lihtne on vastsündinuga, siis rasedana lugesin selle kohta vaid paari blogi. Esmakordselt alustajatele soovitan väga lugeda Andrea Go-Diaper-Free e-raamatut vanusele 0-18 elukuud ja blogi. Või eesti keelset Kristi Lõbu raamatut “Laps varakult potile”. Siis ei peagi enam hiljem lapsega potitreeningut tegema.
Kuigi iseenesest võib pissitada kuhu iganes: kraanikaussi, suurde wc-potti, Babybjörni ärakäidavasse pisikesse potti, põõsasse või suvalisse köögikaussi, siis me ostsime spetsiaalse vastsündinu poti USA-st TinyUndies lehelt. Hoiatan, et shipping on sealt väga kallis ja vähemalt minul võttis mitu nädalat kohalejõudmine aega. Samas on see ülimugav ja 95% hädadest teebki ta sinna. Saab osta ka Amazonist. Mulle tundub ebamugav keset ööd beebiga kraanikausi juurde jalutada. Kuna ta on mul suur beebi (7 nädalaselt ca 6,5kg), siis kraanikaussi kohal ma teda pikalt hoida ei jaksakski. Seda enam, kui mõnikord võtab ta ka raskemat häda tehes ikka oma aja.
Sarnased vastsündinu potid on müügil ka saksa Amazonis (Baby töpfchen nime all). Alguses tundis beebi turvalisemalt sinna pissides, ent ca 3ndal nädalal oli ka juba mujale nõus pissima (ju ma olin eelnevalt vähe järjepidav).
Babybjörn pott on ka hea alternatiiv, sest leiab kasutust ka hilisemas eas. Alguses saab kasutada vaid beebisisu ja kui beebi juba istub ise, siis ka tooliosa.
Vastsündinut hoitakse pissitades tema selg enda kõhu vastas, et saaks ta pead ja keha teotada ja vastsündinu pott on enda jalge vahel. Arvasin, et see on eriti ebamugav ja ebaloomulik asend, aga tegelikult on see väga mugav. Beebi pea on rindade vahel ilusti fikseeritud. 😀 Nagu olekski nii mõeldud.
Ei pea tegema kogu aeg EC-d, võib ka teha osaliselt, näiteks ainult kakad ja päeval. Alustada võib ükskõik millal esimese eluaasta jooksul.
Esimesed kaks sünnitusjärgset päeva beebi magas ja ärkas vaid natukeseks ajaks söömiseks. Kuna ta eriti ei pissinud, siis ma sellele ka väga ei mõelnud.
Kolmandal päeval alustasime õhuvannide tegemisega, sest beebil oli juba tekkinud mähkmelööve (!). Beebide nahk on ikka nii õrn. Üritasingi beebit lihtsalt jälgida, vaadata, kuidas ta vahetult enne häda tegemist käitub ehk kuidas annab sellest märku. Neljandal päeval, kui nägin, et beebi on rahutu, siis panin ta kähku potile ja ütlesin: ”Piss-piss.”
Mis ootused ja tulemused?
Mõtlesin rasedana, et proovime saada päeval mõne kaka potti ja vaatame, kuidas sellega läheb. Ei mingit survet. Öösel ei viitsi ma never sellega tegeleda.
Tegelikkuses on aga sedasi läinud, et pärast seda kui olin neljandal sünnitusjärgsel päeval KAKS KORDA beebi proovimiseks potile pannud, siis viiendast päevast tegi ta kõik raskemad hädad ja osad kergemad hädad potti. Vot nii tähelepanelikud on beebid ümbritseva suhtes! Ja kui keegi ütleb, et beebidel pole pidamist, siis see inimene on küll ajulõikusel käinud. Edaspidi teeb beebi aina rohkem potti ka kergemaid hädasid, sest oskan aina enam beebi märguandeid kuulata ja märgata. See ei ole potitreening. See on teise inimese märkamine.
Beebi potile panek on osutunud kergemaks kui arvasin. Ei ole üldse palju aega võttev või kuidagi väsitav. Kuigi Stenilt uurides sain teada, et kui ma täna päevapealt ära sureksin, siis ta jätkaks beebi potile panekut, aga tõenäoliselt mitte nii tihti nagu mina seda teen. 85% beebi nihelemiste, puhitamiste ja ägisemise põhjuseks on mingisugune potile panekuga lahendatav mure.
Millal beebil on häda? Kuidas annab märku?
Näiteks teen süüa ja beebi on kandekotis. Järsku hakkab beebi hullult nihelema. Tean, et beebid ei soovi üldjuhul teiste peale pissida. Panen beebi potile ja beebi teeb oma häda potti.
Näiteks beebi magab ja pärast 30-45 minutit uinakut ärkab nuttes. Niheleb, pahandab. Kusjuures mähe on seest niiske ehk midagi on mähkmesse juba tehtud. Panen beebi potile, kuhu teeb suure pissi, paar krooksu ja siis juba potil olles jääb beebi uuesti magama ja magab veel 1h.
Näiteks beebi keset ööd hakkab nihelema, jalgadega puksima. Kuulda on puukse. 10minutit, 20 minutit möödub. Ikka ähib ja on näha, et inimene ei saa hästi magada. Loomulikult ka mina ei saa magada, kui teine inimene kõrval sedasi ägiseb. Panen ta siis potile ja teeb oma suure häda ära ja magab edasi. Ei mingit tissi otsas rippumist. Aga mõnikord ka pahandab, et teda segasin ja ei ärka justkui kakamiseks piisavalt üles. Ägiseb hommikuni ja teeb siis suure häda.
Näiteks beebi on väsinud ja rahmeldab rinna otsas proovides uinuda. Muutub higiseks. Aga no und ei tule. Panen potile, teeb suure häda ja on järsku 10x rahulikum beebi ja uinub. Loogiline ka. Proovi ise pissihädaga magana jääda.
Näiteks pärast vannist tulekut beebi nutab. Varem arvasin, et beebil külm ja tahab ruttu süüa saada. Tegelikult lihtsalt pissihäda.
Näiteks beebi hädaldab rinna otsas. Vahepeal laseb rinnast lahti, siis jälle võtab kinni. Pahandab. No ei saa aru, mida ta tahab. Panen siis inimese potile, teeb oma hädad ja järsku on 10x rahulikul beebi kui enne. Lihtsalt tšillib. Tiss enam absoluutselt ei huvita. Ei olnudki kõht tühi vaid hoopis hädad olid!
Enamasti pakungi talle hädategemise võimalust järgnevalt:
– pärast ärkamist (AGA mõnikord tahab enne süüa ja alles siis nõustub häda tegema)
– ärgates ca iga 15 minuti tagant annab ise märku. EDIT: 8 nädalaselt ca 25 minuti tagant.
– kui tissi otsas rahmeldab
– enne ja pärast keskkonna muutusi, nt kodust väljudes või jõudes koju, enne vanni minekut ja vannist tulekut. Nii nagu isegi käid. 🤷♀️
– uinudes vigiseb, puuksutab ja ei saa ise ega lase ka mul magada. Proovi ise magama jääda, kui on pissi häda. Õnneks kakamised 6ndal elunädalal öösiti muutunud harva esinevaks. 🙏🏻☺️ Ma ei tea, kas see on sünnist potitamise eripära või mitte.
Nõuanded
Üheks hästi oluliseks nüansiks, mida pean mainima on see, et beebid sageli enne pissimist nutavad. Eriti vastsündinud. Mitte alati, aga tuleb sageli ette. Siiski alates esimesest elukuust pole seda enam peaaegu üldse olnud. Seda tõdes ka meie beebifotograaf, kes töötab päevast päeva vastsündinutega.
Põhjuseks võib-olla:
1) beebidel on raske lõdvestuda ja nad mõnikord hoiavad kinni kuni põis “lõhkeb” ja võibki olla ka natuke valus. Pole nad ju harjunud seda veekeskonnast väljas tegema. Samamoodi ka kakamisega, sest selleks, et kakada tuleb sfinkter lõdvestada. Aga mõnikord beebi justkui punnib vastu. Mida aeg edasi, seda vähem seda juhtub. Nii kui häda tehtud, siis momendilt on beebil õnnis nägu ees. Seetõttu eriti esialgu pidin beebile kõrva: “Shhhhhh,” tegema, et ta lõdvestuks või tegin musisid, kallistasin või hästi aeglaselt ise hingasin (beebi selg on hoidja vastas seega ta tunneb ka seda rahu ja kindlust, mis hoidjast tuleb);
2) uus hirmutav tunne;
3) ei meeldi hädategemise koht, nt pikalt ei nõustunud ta kraanikaussi häda tegema. Samuti ei meeldinud vahepeal talle, kui poti serval polnud soenduseks pehmendavat osa.
Tasub ka teada, et beebid ja väikelapsed on pikkade juhtmetega. Ütled midagi, siis tasub lugeda rahulikult peas viieni ja siis jõuab neile ehk kohale, mida ütlesid. 😂🤦🏼♀️
Eriti on see nii kakahäda puhul. Inimesele tasub ikka aega anda. Ma sageli kipun teda potilt liiga kiirelt ära võtma. Siis küsingi beebilt, et kas ta soovib veel kakada ja 90% juhtudest selgub, et ta ikka soovib natuke veel teha. Ja mõnikord tundub, et ta ei taha raskemat häda teha ja ägiseb poti peal, aga see peaaegu alati tähendab, et ta ikka tegelikult tahab, aga ägiseb seetõttu, et kakamise protsess ise on tema jaoks ebameeldiv. Seetõttu enamasti võtan ta potilt ära siis, kui ta on hästi rahulikuks muutunud.
Ma alguses mõtlesin, et ei aja asja keeruliseks ja ütlen kõige koht märguandena vaid :”Piss, piss.” Kui piss tuli, siis kordasin muudkui seda sama sõna. Aga peagi lisandus ka kakapiss, sest ta suudab neid eristada.
Poissbeebi potile panek on teinekord paras sihtimine. Pott tuleb panna natuke kaldu enda suunas ja/või sõrmega nokut allasuunas vajutada. Ka muudes kohtades beebit pissitamiseks hoides tuleb natuke sihtida. Beebi ei saa sellest traumat kuigi esimese lapsega seda kartsin. 1,5-aastasena saab ta juba ise sihitud. Aga eks see poissbeebiga harjutamise asi ole. 🤷♀️
Soovitan olla ka valmis selleks, et sellises krõnksus/istuvas asendis beebid kakavad “suure pauguga” erinevalt mähkmesse väikeste törtsude tegemisest. Ma pidin esimest korda peaaegu beebi ehmatusest maha pillama. 😂🙈
Tasub suhtuda sellesse märkide jälgimisse hästi tšillilt. Kasvõi proovidagi potti saada vaid kakad. Eesmärk pole 100% täiuslikult kõik hädad potti saada, sest alati beebi ei anna ka märku kõigist oma hädadest. Ju alati need teda ei häiri. Ja alati ei saa ka aru, mis beebi parasjagu tahab. Eks need esimesed kuud selline üksteise tundmaõppimine ole. Eesmärk on pakkuda võimalust, kui beebi seda soovib.
Ja kui beebi annab märku kohas, kus pole parasjagu võimalust häda teha, siis saab alati kasutada ka mähet “potina”. Loomulikult siis mähkme ka kohe ära vahetada. Kusjuures me proovisime ca kümmet eri firma beebi mähet ja KÕIGI puhul pärast pissimist on need katsudes niisked. Seetõttu ei tasu ka üllatuda, kui beebi annab märja mähke vahetamise soovist märku.
Kokkuvõttes
Beebi sünnist hädamärkide kuulamine on väga palju muutnud mu mõtlemist kogu beebide eest hoolitsemise vallas. Seda alates imetamisest, beebi unest kuni üldse selleni, kui väga beebid hindavad puhtust ja kui kiired õppijad nad on. Isegi kui enamik inimesi beebi hädade märguandeid ei märka või ei tea märgata, siis see ei tähenda, et nii peab tegema. Hea on tunda, et ma tõesti saan oma beebist aru ja suudan ta muredele enamikel kordadel leida õiged lahendused.
Soovitan lugeda ka allpool olevaid kommentaare. 😉
Lingid, kust edasi lugeda:
- Esmakordselt alustajatele soovitan väga lugeda Andrea Go-Diaper-Free e-raamatut vanusele 0-18 elukuud ja blogi. Või eesti keelset Kristi Lõbu raamatut “Laps varakult potile”.
- Mõned soovitused leiab ka siit artiklist.
- Sellest, kuidas kulges Väikemehe hädamärkide jälgimise teekond alates 10ndast elukuust saab lugeda siit postitusest.
Kas kellelgi on jagada veel häid kogemusi vastsündinute hädamärkide kuulamisega?
Kui soovid olla edaspidi kursis uute postitustega, siis liitu emaililistiga ja/või jälgi/like minuperspektiivi Facebooki lehte.
Lisan siia mõned kommentaarid, mis Facebooki gruppides selle postituse all tekkisid, millest võib ehk kellegile teiselegi kasu olla:
K: Väga huvitav ja põnev ! 👏
Panin tähele, et mu poeg käitub sarnaselt Sinu omaga enne hädade tegemist, seega ehk tõesti tasub endalgi ette võtta see potitamine.
P: Minu jaoks on see teema võõras. Kuid sinu postituse lugemine oli ühtaegu vahva ja ka asjalik🙂 Tuli kohe tahtmine antud teemasse rohkem süveneda.
C: Väga hea lugemine. Me oleme ka proovinud ja saame ikka mitu pissit iga päev potti. Seda blogi lugedes sain inspiratsiooni juurde ja alates homsest hakkame veel rohkem püüdma.
P: Mina kahekuuse beebiga proovin. Ajastuse kasutamine toimub päris kenasti, st samuti pärast ärkamist, söömist peaaegu alati piss, sageli kaka saame kätte. Aga muul ärkveloleku ajal on natuke ikka keeruline, iga nihelemine ikkagi pärast potitamist ei lõppe ja nägu naerule ei lähe. Samuti keset magamisaega ei taha potitada, kuna ei taha niivõrd ülesse äratada ja riskida sellega, et sapsimise põhjus ikkagi polnud häda ja uni rikutud. Samuti kui mul on endal midagi pooleli, nt söömine, just viis minutit tagasi sai potitatud, siis ei ole ma hakanud jälle uut potivõimalust pakkuma, kuna üksi kodus olles lihtsalt ei saa kõiki enda tegevusi pooleli jätta sekundipealt. Nii et proovin paremini märkidest veel aru saada, et vahet teha ning tõenäoliselt mähkmevabaduseni päriselt ei jõua, kui oma vajaduste-tegevuste nii sage katkestamine pole võimalik. Aga olen päris üllatunud juba ka senistest positiivsetest tulemustest 🙂
A: Väga põnev lugemine tõesti 🙂 hakkan homsest proovima, kas meil ka õnnestub 🙂 Ei jaksanud hommikuni oodata ja tegin proovi öise ärkamise ajal. Tulemus – praeguseks 3 pissi “kinni püütud”. Kahe esimesega läks natuke aega, kolmas tuli kohe kui asend sees. Me jätkame 🙂
Mõtlesin ka sellele, et mis mind motiveeris seekord kohe proovima (olen varem ka sellest lugenud aga pole tekkinud tunnet, et prooviks ära). Ilmselt see, et tõid sisse teise vaatepunkti – et EC põhimõte ei ole olla ökomöko ja iga hinna eest mähkmeid vältida, vaid see, et beebi tegelikult ei taha mähkmesse pissida ja niiske mähkmega olla. Ehk siis see beebi heaolu on see mis loeb. Mähkmete sääst on lihtsalt boonus seal juures. Ja need konkreetsed käitumismustrid, mis vihjavad, millal beebi pissida tahab tegid asja nii lihtsaks.
Aitäh!
R: Nii tore, et sellest kirjutad! Meie teeme ka EC-d (5 nädala vanune beebi) ja 90% kakadest on kindlasti kinni püütud. Tal väga spetsiifiline nägu. Pissimistega on keerulisem, pole veel aru saanud, aga “piss-piss” ütlemine kraanikausi kohal annab ikka väga kiirelt juba tulemust.
Vannitamisega siiski on, et ma ei ole aru saanud, et nutmine on pissimise vajadusest, pigem tundub ikkagi temperatuuri vahe ja rinna vajadus.. aga me veel jälgime 🙂
K: sinu varasemast blogipostitusest ajendatuna võtsin ka ise potitamise ette, kui minu beebi oli 1-kuune. Mõte sellest tundus alguses natukene hirmutav, et kuidas mul 2 lapse kõrvalt on veel aega mingeid märke lugeda, aga ühel päeval siis lihtsalt proovisin ja sain kaka näol kohe eduelamuse osaliseks. Sellest esimesest õnnestumisest piisaski, et ikka ja jälle proovida. Olles kuu aega seda meetodit rakendanud, siis olen saanud poja kõik kakad kraanikaussi (teeb mitu x päevas) ning mõned pissid ka (neid ma eraldi ei jahi, aga olen rõõmus, kui juhtub ka see õigesse kohta). Ja tõesti, see on tegelikult nii lihtne ja mugav lahendus lapse hädade kiireks leevendamiseks, sest mähkmesse kakamisele eelneb tavaliselt väga pikk ja kurnav punnitamine, enne kui see pauk ükskord käib. Nii hea on mitte kasida kaelani kakast titte ja riideid 😋
Ä: Nii vahva, et keegi ikka veel tegeleb sellega 😊 Me oleme harjutanud sünnist saati seda asja. Juba haiglas saime esimesed hädad nii ära tehtud. Praegu, 2,5-kuusena saame juba enamiku kakamisi-pissimisi ämbrisse ja viimased ööd on ka juba kuivad. Öösel last pissile enam ei viigi… paar korda üritasin, aga hakkas torisema, midagi ei teinud ja magas ikka hommikuni kuivana välja. Selles osas vist lihtsalt vedanud 🤷♀️. Päeval vahel teeb ikka mähkmesse ka (enamasti on selles süüdi emme tähelepanematus 😅).
Olen tähele pannud, et hästi oluline on enda mugavus ja meelteseisund. Kui on näiteks harjumatult kõrge kraanikauss ja ise ka veel mõtetega kuskil laiali või pinges, siis ei taha lapsel ka sinna pissimine/kakamine välja tulla. Seepärast kasutan veel mähkmeid, et ei peaks õnnetuste pärast nii väga stressama 😄 Täna just enne mõtlesin, et ei kujuta enam kuidagi ette, et peaks lihtsalt pealt vaatama, kuidas tita vaevledes punnitab endal mähet täis teha 😣
P: Mul magab 6-7h öösel jutti ja see aeg ei pissi ka. Hommikul ärgates teeb pissi alles kraanikausi kohal.
Pea köik hädad teeme kraanikaussi, mähkmesse pissimine talle eriti ei meeldi 😄
K: Jaaa nii tore, me hakkasime ka nii kui pead hoidma hakkas, kakad enamus potti, nyyd juba nelja kuuselt öösiti pyksi ei kaka, korrutanud tibule koguaeg et kaka puuks ja siis suud puristanud otsa. Nyyd neljakuune teeb ise suuga purinar kui kaka häda🙃😅 ja mina ytlesin talle alati et kui tuleb veel kakat siis tuleb ja kui ei tule siis ei tule, nii lihtne ja nii instinktiivne- lihtsalt kysida ja kuulata. Ja gaasidega beebi lotovõit tegevus, kõik tuleb vàlja.
A: Aitäh! Väga hea postitus, mis sattus minu teele väga õigel ajal, aitab edasi pingutada. Ma ise maadlen hetkel sellega, et väga hästi toimivat potilahendust ei ole leidnud. Voodiserval istudes pisside ja kakaplahvatuste ämbrisse püüdmine ongi osutunud oodatust keerulisemaks, endale ka poolkummargil kuidagi ebamugav olla. Sinu postituses hakkas silma see torukübar-pott, kas leiab kasutust ja tasub vaeva USAst kohale tellida? Ära ei libise jalge vahelt? Tootja poolt pakutud kasutusiga 0-12 kuud tundub realistlik? Mainin, et meil umbes sama vanad ja suured poisslapsed.
Me hakkasime ka Su postitusest inspireerituna hädade püüdmiseks esialgu kraanikaussi, siis lisaks pesuämbrit ja nüüd juba ca nädalake spets potti kasutama. Beebi oli alustades 2-nädalane (nüüd 5 nädalat vana). Arvan, et headel päevadel õnnestus vähemalt pooled pissid-kakad kätte nõnda saada, kuigi poisslapse rõõmude sekka kuulus kindlasti ka kraanikausi äärte ning ämbriümbruse puhastamine pissist 🙂
Nüüd, potikesega on kõigil palju mugavam (alguses tuli potile asetades panna kraanist vesi meeleolu loomiseks jooksma): põnn lausa nagu ootaks, et toimetama saaks hakata (osa kordi reageerib sekundi jooksul potile asetamisest). Nüüd on neli ööd olnud kakavaba (korra tegi potti), pissisid kõike siiski mähkmest väljapoole püüda ei õnnestu. Aga järjest enam õpin ta rütmi ning märke märkama ning väga selgelt tuleb esile, et ta ei tahaks üldse märja ega musta mähkmega olla – nagu Sa kirjutasid, see on nii loomulik ja ka väikseid inimesi tuleb austada. Paljud Su kirjeldatud olukorrad ja täheldused sarnanevad ka meie põnni eluoluga.
Erinevalt esialgu kardetust, on säärane potitoimetamine palju lihtsam ning humaansem kui 24/7 mähkmete peale loota.
Aitäh selle teema kohta kirjutamise eest!
P.S. kui nö potitamisega pihta hakkasin, siis kiitis vanaema-vanavanaema meid ning nentis, et ta tegi oma paarikuiste lastega sama plekkämbreid kasutades ning jagas näpunäiteid, kuidas häda ära tunda. Ema-vanaema aga näitas fotoalbumist pilti, kus paarikuist mind ämbri kohal rõõmsalt hoitakse 🙂 tuleb välja, et juba vana taktika, aga millegipärast meie põlvkondade poolt unustatud (õnneks jälle taas praktiseeritav!)
Tere! Aitäh jagamast oma kogemust. Rõõm lugeda, et olete saavutanud beebiga nii hea üksteise mõistmise. Nõustun, et spetsiaalse potikesega on elu ikka palju mugavam, aga nagu mainisid, siis saab ka ilma selleta algust teha. Toredat koos kasvamist! 🙂