1 PÄEV – ettevalmistused 5 elukuuse titaga reisile minekuks, saabumine
Mida pimedamaks läksid Eesti sügisõhtud, seda enam hakkasin ootama meie reisi Tenerifele. Miks Tenerifele? Sest me ei olnud seal käinud, seal pidavat olema detsembri lõpus enam-vähem soe ilm ja Steni vanemad ning õde kutsusid meid endale reisikaaslasteks.
Mis beebile kaasa? Pileteid uurima hakates avastasin kõigepealt, et meil on kummagile täiskasvanule ette nähtud vaid 15kg pagasit ja beebile ei olegi eraldi pagasit va tasuta vanker. Alguses mõtlesin, et maksame lisapagasi eest, ent siis selgus, et me oleksime pidanud lisapagasi mitu nädalat varem juba ette broneerima, sest lennufirmal on õigus lisapagasist keelduda. Ühesõnaga panustasime Steni oskusele suruda kõik meie asjad kahte kohvrisse ning ülejäägid mahutada käsipagasisse. Erinevalt 3 kuud tagasi 2,5 elukuuse Väikemehega reisides, teadsin nüüd juba, et kaasa tuleb võtta KÕIK beebi asjad. Näiteks kõik beebi riided (ka soojemad igaks juhuks kui peame läbi õue lennukile minema ja ka number suuremaid), mängumatt mänguasjadega (kõhuliaeg!), kõiksugu beebitekid (võõras kohas magamine on endalegi katsumus), kandelina (lennujaamas toimetamiseks), kandekott, ravimid (D-vitamiini pole kunagi liiga palju, päevituskreem 50 faktoriga, pepukreem), ujumismähkud ja kahe päeva jagu tavalisi mähkmeid (ülejäänud ostame kohapealt). Kuna nüüd meil Väikemees juba sööb ka tahket toitu (ca 6 lusikatäit päevas), siis ostsime talle kaasa porgandi ja veiseliha püreesid. Kaasa said pakitud ka tema lusikas ja kauss. Söömine on ju tähtis tegevus! Endale ostsin kaasa Ampsutüki batoone (oranži värvi pakis on mu lemmikud), sest veganina võib reisil olles raske kiiret ampsu teha.
Lennupäev. Jõudsime lennujaama 1h 45 minutit enne lennuki väljumist ja check-ini inimeste järjekord oli pikk nagu Disneylandi atraktsioonidel. Läksime varakult, et saada head istekohad, soovitavalt akna kõrvale, kus on privaatsem imetada. Check-in-is aga selgus, et meie kohad oli reisibüroo juba kindlaks määranud ja tegelikult oleksime võinud ka hiljem tulla. Aga eks käru kiletamine võttis ka aega ja nii see aeg seal kuidagi kulus. Otsustasin seekord reisile kaasa võtta turvahälli ja käru rattad, sest esiteks on laenutuse turvahällid väga kehvad, teiseks on tal mõnus jalutades kärust välja vaadata (tahab ta ju aina rohkem ringi uudistada) ning kolmandaks on teda hea kärusse panna, kui kuskile välja sööma läheme. Väikemees oli päris rõõmus, et ta kell kuus hommikul ärgata sai, sest tavaliselt me temaga nii vara ei ärka.
Lend oli meil päevasel ajal ning otselend Tallinn-Tenerife kestvusega 6,5h, mistõttu olin enne reisi selle pärast päris närvis. Et kuidas ma selle beebiga küll üle elan juba 3 kuud tagasi oli beebit 4h süles hoida päris raske ja nüüdseks on ta juba poole raskem ja aktiivsem. Ostsime talle lennukisse uusi mänguasju, mida tal oleks ärkvelolles põnev uudistada, sest 5,5 kuune on juba päris palju aega ärkvel. Hetke lemmikuks on vilkuvad mänguasjad. Lisaks oli paar päeva enne reisi beebile tekkinud nohu, mis kahjuks reisipäeval veel püsis. Samuti olin kuulnud lugusid, et Smartlynxi lennukid on ülivanad ja tavaline on olukord, kus inimesed aetakse lennukisse ja siis mitu tundi parandatakse lennuväljal lennukit ja inimesi lennukist välja ka ei lasta. Või siis kukuvad enne õhkutõusu hapnikumaskid salongi. Lahe, eksole?
Lennukisse jõudes selgus, et kuigi reisibüroo oli määranud meile kohad esimestesse ridadesse, kus on rohkem ruumi beebiga toimetamiseks, siis lennufirma otsustas meid beebiga tõsta 10ndasse ritta. Seoses Euroopa Liidu reglementatsioonide muudatustega peab piloot peale 6,5h lendu puhkama ja selleks oli eraldatud talle esimesest reast kolm kohta, kardin oli veel ümber tõmmatud ja seetõttu ei tohtivat lapsed olla esimeses viies reas, et äkki hakkab nutma ja segab magavat pilooti. Ka stjuardessid üritasid meile selgitada, et laps segab neid, nemad ju peavad töötama terve päeva (sama meeskond tuleb samal päeval ka Tenerifelt tagasi). Kusjuures neljas rida oli täiesti tühi, aga sinna ei võinud me ka istuda. Pidime ennast ikka suruma sinna 10ndasse ritta. Arusaadav, aga samas nõme.
Olin lugenud, et nohuga lendamine võib olla paras piin ja kuna hommikuti on Väikemehel nohu hullem, siis panime vahetult enne lennukile minekut igaks juhuks talle ühe paratsetamooli. Jama, kui hakkab valust nutma ja siis peame nutvale lapsele hakkama rohtu panema ja siis ootama kuni see veel toimima hakkab. Ühesõnaga megastress. Õhku tõus läks väga hästi, sest tal oli just hommikuse une aeg ja esimesed 1,5h lennust Väikemees magas mul süles. Seejärel oli ärkveloleku aeg 1,5h, mille jooksul näitasime talle spetsiaalselt lennureisiks ostetud mänguasju (igasugu vilkuvad ja krõbisevad) ja jalutasime vahekäigus. Kõvemat häält tegi ta paar üksikut korda. Põhjuseks väsimus. Seejärel panin Tula õhukese tekikese enda ja tema peale moodustades pimeda „pesa“, lähedale Myhummy mängima ja nii jäigi ta mul rinna otsas magama. Nii hea on ikka rinnalapsega lennata! Üks kindel rahustamisvahend kohe omast käest võtta. Magasime kolmekesi 2h ning viimane 1,5h läksid juba ärkvel olles päris ruttu – ikka vahekäigus jalutades ja mänguasju näidates.
Smartlynxil pakuti vahepeal söögiks võileiba, aga mina ei saanud seda Väikemehe piimatalumatuse tõttu süüa. Olime selleks valmistunud ja enne reisi teinud kaasa pannitäie viineri pirukaid. See hakkab meil viimasel ajal traditsiooniks saama, sest need on erinevalt lennukitoidust alati maitsvad ja mõnikord läheb hotelli jõudmisega aega ja siis on hea, kui amps on kohe võtta.
Hotell. Peatume 5 tärni All-inclusive Sandos San Blas Nature and Golf Resort hotellis, mis asub lennujaamast ca 10 minuti sõidu kaugusel. Hotelli jõudes selgus, et meid ei lasta tubadesse, sest turismibüroo ei ole meie raha hotellile edastanud. Selgitamaks välja, mis on juhtunud, siis saadeti meid lõunat sööma ja samal ajal üritas Estraveli inimene probleemi lahendada. Selgus, et Estravel on maksnud Novatoursile (või vastupidi) ja see omakorda mingile Hispaania firmale, aga see Hispaania firma ei ole raha hotellile üle kandnud ja kuna siin on pangapühad, siis täna makseid ei tehta. Etteruttavalt ütlen, et järgmine päev asi lahenes ja meid see kuidagi ei mõjutanud (ei pidanud hotelli eest uuesti maksma vms).
Hotell ise on nagu termiidipesa oma kõikvõimalike käikudega ning ära eksimine on siin väga tõenäoline. Õnneks on meie toad väga restorani lähedal ja ei pea sööma minekuks mööda hotelli ekslema. Lennukimüra üldse ei kostu ja toad on igati korralikud. Bufeevalik on ka uhke. Ei oskagi midagi väga kritiseerida, kui et voodid võiksid olla ühendatud, mitte kaks eraldi voodit, aga see on hotellides nii sage, et ma ei viitsi enam sellega tegeleda ja uut tuba välja nõuda (vanaduse märgid..). Õnneks on kumbki voodi nii lai, et mahub ka kahekesi ühes magama.
Ajavahe Eestiga on 2h, mis muidu reisijana tundub täiesti mõnus, aga beebiga reisides, kellel on kindel päevakava, ei olegi see nii lihtne. Mõtlesime, et hoiame beebit kauem üleval, aga esimesel päeval see ei õnnestunud. Jäime lihtsalt kogemata ise ka varem magama ja hiljem juba beebi magas nii sügavalt, et kahju oli teda äratada. Õhtusöögil käisime juba vahetustega, kord mina ja siis Sten. Õhtusöök on siin kummaliselt hilise algusega – alles kell 18.45. Enim üllatas mind see, et kõigi buffeetoitude juures on kirjas võimalike allergeenide olemasolu, nt kas vastav toit sisaldab piimatooteid, muna või mis loomaliha ja see teeb minu elu lihtsamaks, kuna Väikemehel on toidutalumatus piimatoodetele, loomalihale, kalale, õunale ja tõenäoliselt ka munale ning koorikloomadele. Pikisilmi ootan juba aega, kui saan jälle kõike süüa.
2 PÄEV – Monkey Park, põgenemistuba
Beebi magas meil laial diivanil, mille Sten lükkas minu voodipoole kõrvale. Toas olev beebi võrevoodi on nii sügav, et sinna beebi panek tundub erilise upitamisega. Öö möödus meil ootuspäraselt nagu võibki oodata pärast pikka reisipäeva ja võõras kohas magades. Parim koht magamiseks on ikka enda kodu voodi. Väikemees magas 1,5-3h kaupa ning lõplikult ärkas siinse aja järgi kell 3.30 öösel. See vastab siis Eesti ajale kell 5.30 (kodus ärkab ta muidu 6.30-7.00 vahel). Tegi oma nr 2 häda, mis kiire reisipäeva tõttu oli eile vahele jäänud ning magas veel 2h.
Veider on see, et hommikusöök algab siin alles kell 7.45, mis on pigem hilja. Tavaliselt ikka on hotellides hommikusöök veel varem avatud. Enne beebi saamist sattusime millegipärast alati hotellidesse, kus hommikusöök lõppes liiga vara, aga siin hakkab ja lõppeb see väga hilja. Iseenesest valik on buffees lai ning igasugu puuvilju on külluslikult. Oma hommikusöögi Eestist kaasa võetud püree näol sai ka Väikemees, mida soojendasime pistes püreega kausikese kuuma teevette. Hommikul oli õues 18 kraadi, mis oli üllatavalt jahe. Ikka pikad püksid ja kampsun pidi seljas olema. Samas keskpäeval on 25 kraadi ja siis on täiesti rannas päevitamise ilm, sest tuult siin peaaegu et ei olegi.
Hommikusöök söödud, veetsime aega toas. Väikemees asjatas oma mängumatil ning mina pakkisin igaks elu juhtumiks asju kaasa (lapsega reisimise raskus). Tegime veel ühe 1h uinaku ning siis suundusime üheskoos rendiautoga Monkey Parki. Olin arvustustest lugenud, et sinna on soovituslik minna enne keskpäeva, sest siis on ahvid veel aktiivsed ja näljased. Nii ka oli, jõudsime kella 10.30 ajal ja saime napilt leemureid toita, sest õige pea suundusid nad, kõhud täis, puu otsa magama. Lisaks olid seal puurid, kuhu sai ka ise sisse minna ja toita seal merisigu, kilpkonna ja leemureid. Toiduks olid maisi-, kurgi ja õunatükid. Ulatasin toidupalakesed leemuri suunas ja siis ta sirutas oma käe välja, haaras mu käest õrnalt kinni ja pistis palad suhu. Väga julge temast! Ühest küljest on see väga lahe, et inimestele antakse võimalus loomadega läbi käia ning saan aru, et selle kaugem idee on panna inimesed loomi armastama, et nad neid hoiaksid, ent teisest küljest leian, et kõik inimesed pole loomade suhtes aupaklikud ning seetõttu võiks olla sellistes puurides töötajad, kes loomi kaitsevad. 
Näiteks oli seal minuvanune vene keelt kõnelev naisterahvas, kes leemurit sabast haaras ja teda toiduga õrritas, lootes teda puuoksalt allapoole meelitada ja seeläbi talle pai (??) teha. Või siis ca 6-aastane tüdrukutirts võttis kätte vastsündinud merisea beebi, kes oli ca 5cm pikkune abitu tegelane ja viis ta teise puuri otsa. Hoidsin hinge kinni, et see beebi maha ei kukuks, sest tüdruku hoiak oli kindlusest kaugel. Ahvid olid muidugi väga lahedad. Ma ei teadnud, et väikeseid ahve on nii palju erinevaid. Paljud ahvid olid ohustatud liikide all ning kunagi võib selline park olla ainus koht maailmas, kus neid veel leidub. Meil läks eal ca 1,5h.
Seejärel läksime Los America linna, kus meil oli broneeritud Kääbiku teemaline põgenemistuba. See oli väga temaatiliselt tehtud, mis eristab väga head tuba keskpärasest põgenemistoast. Lisaks olid sealsed mõistatused põnevate mehhanismidega, nt asetades esemed teatud kohtadesse, siis magnetite abil uks avaneb. Beebiga põgenemistoas käia ei ole väga keeruline, sest tal ju põnev ringi vaadata, aga muidugi beebit hoidev inimene toas otsida ei saa ning on mõistatuste lahendamisel pigem „aju“ kui tegutseja. Seal oli kokku 5 tuba ning ülesandeks oli vaja leida sõrmus ning väljapääs. Jõudsime kuuekesi ilusti 50 minutiga toa tehtud.
Avaliku imetamisega on lood jõudnud sinnamaani, et kui eelmisel reisil veel põdesin, et mis ja kus imetada, siis nüüdseks olen sealmaal, et kui ikka beebil on janu, siis ei hakka ma kuskile põõsa või palmi taha ronima, vaid tõesti istun kasvõi teeraja kõrval olevale kivile ja annan Väikemehele ta joogi ära. Loomulikult proovin oma tissiga mitte ringi vehkida, kattes kogu tegevust tekikesega, sest siis lapsel ka söömisele parem keskenduda, aga kuidagi palju suurem ükskõiksus on selles teemas teiste arvamuse suhtes. Oma lapse heaolu on lihtsalt nii tähtis. Ja kuna beebi päevakava on ajavahe tõttu täiesti sassis (pidevalt on ta siin üleval 2h järjest ehk siis oma üleväsimuse piiril, ent kodus ma nii kaua üleval tal olla ei lase), siis on ka söögiajad üpris go-with-the-flow. Ka palavuse tõttu on lisa joogikorrad vajalikud (nii väikesele rinnabeebile vett veel ei anta).
Lõunat sõime Los Americas. Sattusime ühte söögikohta, kus olid eriti ükskõiksed teenindajad. Ka hiljem tõdesime, et ükskõiksus ja hääästi aeglane teenindamine ongi siin neil norm. Küll tõid nad meile valesid jooke ja siis süüdistasid, et meie ise tellisime need joogid. Toiduvalik on söögikohtades väga lai, ent suurim valik on mereandidega roogasid. Minu jaoks on hea see, et neil on menüüdes allergeenide olemasolu ilusti kirjas. Hinnad on odavamad kui Eestis (salat ca 6 eurot, pizza ca 8 eurot). Sealsamas jalutasime ka rannapromenaadil. Los America rand oli musta väikese ja kleepuva liivaga. Reisikaaslased käisid ka meres ujumas, kus olevat olnud selline Eesti merevee temperatuur – ca 21 kraadi. Kuna Väikemees väsis väga ära, siis ise me rannamõnusid nautida ei saanud, vaid suundusime tagasi hotelli. Tagasiteel käisime veel poest läbi, et osta juurde mähmeid. Siin on meie tavapärased mähkmesordid teistsuguste nimedega, näiteks Pampersi mähkmed on nime all „Dodot“, Huggieseid me ei leidnudki, ostsime ühed, loodan, et need ei tekita mähkmelöövet vms.
Kuna soov vette minna oli suur, siis seadsime sammud meie hotelli tõeliselt sooja basseini poole, hotelli spa-s olevasse basseini. Kuigi hotellis on ka kaks soendusega välibasseini, siis seal on vesi ca 24 kraadi, mis beebi jaoks on liiga jahe. Sealne registraator ei osanud sõnagi inglise keelt ja üritas meid entusiastlikult suunata rääkima hispaania keelt. Lõpuks leidsime ühise keele tänu Google translatele. Sellel ajal, kui mina ja teised reisikaaslased kehakeele ja Translate vahendusel üritasime üksteisest aru saada ja massaaže broneerida, lipsasid Sten ja väikemees juba tagaukse kaudu basseini. Mis nad ikka niisama passivad! Sulistasid seal üksinduses mõnuga ja kiitsid, kui hea puhas, kloorivaba ja soe vesi seal on. Lisaks veel mõnus saun sealsamas. Olin just trikoo selga tõmmanud ja varbaga basseini sulpsamas, kui see registratuuri hispaanlanna meieni tuli ja mulle emotsionaalselt selgitas, et me peame kohe basseinist välja tulema, sest sinna võib minna ainult reserveeringuga ja alla 16-aastastele pole seal olemine üldse lubatud. Tore. Aga õnneks oligi väikemehel veeisu juba täis saanud. Etteruttavalt ütlen, et järgmine päev spa-st helistati ja vabandati, sest selgus, et see umbkeelne hispaanlanna oli asendanud õiget retseptionisti 30 minutit, just siis kui meie seal olime.
Täna mõtlesime, et üritame hoida beebit kauem üleval, et ta ajavahega kohaneks. Oleme vist teinud hea trenni, sest viimased kaks kuud on ta läinud alati magama kell 20.00. Pärast suuri pingutusi suutsime teda hoida üleval Eesti aja järgi vaid 20.45-ni, sest siis tal lihtsalt silmad vajusid kinni ükskõik mida tegime, ükskõik kui valge oli ja ükskõik kui lärmakas. Vot sulle rutiini mõju. Ma siin vaikselt juba mõtlen, et äkki ma ei üritagi teda siinsesse rütmi ümber saada, sest muidu Eestisse jõudes on vaja uuesti rütm tagasi harjutada. Eks paistab.
3 PÄEV – veepargis beebiga?!
Tänane öö läks päris hästi. Heaks ööks pean seda, kui ta magab vähemalt ühe 3h jutti. Magama jäi siinse aja järgi kell 18.45, ärkas kiireks söömiseks kell 19.45, sest oli ööunne jäädes nii väsinud, et polnud jaksanud korralikult kõhtu täis süüa. Seejärel ärkas 5 minutiliseks söömiseks/joomiseks kell 23.00, 00.45, 3.30, 4.45. Siis oli 1h üleval ja magas kuni kella 8.00-ni. Kuna tal on väike nohu, siis iga ärkamise korral annan hetkel talle juua, et ei tekiks vedeliku puudust, mis beebide puhul on ohtlik ja kiire tekkima. Kui terveks saab, siis annan öösiti minimaalselt 3h tagant. Igastahes oli täitsa okei öö.
Hommikusöök söödud ja ka Väikemehele porgandi-kartuli püree söödetud, siis läksin koos äiaga lennujaama, et võtta sealt meile eraldi rendi auto. Ma ei tea miks me seekord kohe enne reisi rendiautot ära ei broneerinud?! Selgus, et hetkel on siin tipp hooaeg ja autosid ei ole saada. Või vähemalt automaatkäigukastiga autodest on suur puudus. Hotellis oleva rendiauto firma kaudu oleksime saanud manuaaliga auto, aga ma sõitsin manuaaliga viimati 6-7a tagasi jääsõitu tehes, mis on päris ammu. Seda enam, et siin on ikka väga mägine ja millegi pärast on ummikud alati just mäkke tõusul. See mässamine siduriga ja asjaoluga, et manuaaliga auto võib ka ju tagasisuunas veereda ja välja surra.. oeh.. Siin on nii mägine, et mul autoga sõites lähevad kogu aeg kõrvad lukku! Kõrguste vahed on 60meetrilt 200 meetrile. Ja siin on palju ringteid ja kuigi teed on Saksamaa tasemel, siis autosid on meeletult ja kiirteedel on ka ummikud. Ühesõnaga leidis Sten, et Sixt autofirmal on pakkuda samasugune auto nagu meil Eestis on. Kohale jõudes selgus aga, et kuigi online keskkonnas broneeringut tehes oli see auto saadaval, siis tegelikult neil ikka selle hinnaklassi autosid enam ei ole. Hakkas meile hoopis kõrgema hinnaklassi Mercedes Benzi maha müüma. Üritasin küll selgitada, et me soovime väikest autot, meil on beebi, ei taha midagi uhket. Lisaks selgus, et autokindlustus läheb lisaks autorendile maksma 44 eurot päev (?!), kui me just ei soovi iga väikese kõksu puhul, olgu siis süüdlaseks keegi teine või me ise, 950 eurot oma taskust maksta. Ja vaadates parklates autosid märkasin juba eile, kui palju plekimõlkimisi siin on. Oehh.. ühesõnaga see autorent läks nii kalliks, et mul siiamaani hakkab kõht keerama, kui mõtlen sellele summale, mis me Sixtile maksime. Aga lõpuks saime tasuta kõrgema hinnaklassi auto (Mercedese) ja täiskindlustuse. Kuna me pole kumbki Steniga mingid uhkete autode fännid, siis kuidagi veider on sellise edeva autoga ringi sõita.
Täna käisime me Siam veepargis, mis on Tripadvisori külastajate sõnul maailma nr 1 veepark. Hommikul kella 9 ajal tundus ilm nii külm, et ma ei suutnud veepargi päeva üldse ette kujutada, õues oli ca 21 kraadi. Kõigile jõupingutustele vaatamata jõudsime parki alles kell 11.30. Kuna teadsin arvustusi lugedes, et seal on meeletu pikad ja aeglaselt kulgevad pileti järjekorrad, siis ostsime pargipiletid juba eelnevalt interneti teel. Vist oli ühe täiskasvanu kohta kokku 88 eurot, mis sisaldas nii Loro loomapargi kui ka Siami veepargi piletit ning kummagis pargis 15 euro eest lõunasööki. Saimegi tänu oma piletitele kohe parki, ostsime veel fastpassid juurde (15 eurot lisaks) ning seadsime oma asjade baasi lainebasseini juurde.
Rahvast oli palju ja järjekorrad olid väga pikad. Korralike veepargi külastajatena olid meil juba kõigil ujukad seljas. Oli võimalik rentida ka kalipsod, aga neid nägin pargis seljas vaid paaril inimesel. Bikiinides olla ei olnud külm, siinne temperatuur on kuidagi hoopis mahedam, külm pole nii külm ja soe pole nii kuum. Minule üllatuslikult vastutulevad inimesed ei olnud ei külmast siniste huultega ega ka lõdisenud. See julgustas mind minema esimestele atraktsioonidele samal ajal kui Sten hoidis magavat väikemeest. Pistsin temperatuuri kontrollimiseks varbad esimesse atraktsiooni basseini ja minule kui külmavaresele ootamatult, oli vesi täiesti okei soojusega. Nii okei, et esimeseks atraktsiooniks valisime sõidu kõhuli mattidel.
Minnes beebiga veeparki kujutasin ette, et saan minna heal juhul ühele sõidule, võib-olla kahele ning tõenäoliselt saame seal olla vaid paar tundi, sest ju beebi hakkab nutma ja talle ei meeldi seal või tal hakkab külm või misiganes põhjus, miks teda pole võimalik lohutada, mis on tegelikult üpris irratsionaalne mõttekäik, sest siiani oleme alati leidnud nutu põhjuse ja seega ka nutule lahenduse. Aga ei midagi sellist.
Olime pargis ca 5h ning sain käia KÕIGIL atraktsioonidel, va üks Tower of Terror sõit, kuhu ma ei tahtnud minna, sest vabalangemine meeletul kiirusel ilma rõngata ei ole minu teema. Tänu fastpassile saime igal sõidul järjekorras kohe esimeseks ning ei pidanud üldse järjekordades ootama. Millegi pärast olid väga vähesed inimesed ostnud Fastpassi ja seetõttu ei pidanud me ootama kuskil üle 1-2 minuti. Tõelise pargihulluna ei saa ma üldse aru, miks peaks keegi minema parki ilma Fastpassita? Miks peaks keegi tahtma seista järjekorras ja raisata väärtuslikku puhkuse aega, kui saab ka teisiti? Lihtsalt tulebki minu arvates kohe Fastpassi hind pargi pileti hinna sisse arvestada. Iseasi kas inimesed muidugi teavad, et selline võimalus on üldse olemas.. Enamik järjekordi tundus olevat ca 30 minuti pikkused.
Vahepeal hoidsin Väikemeest mina, vahepeal Sten ja vahepeal mu ämm. See park meenutas mulle väga USA Disney veeparke. Sarnaselt Disney veeparkidele olid kõik sõidud väga tasemel (punase tähistusega karmid sõidud olid kõige ägedamad), haljastus viimse detailini viimistletud, teemakohane muusika ja majakesed, kõikjal vetelpäästjad. Oli näha, et vetelpäästjad võtavad oma tööd väga tõsiselt. Turvalisusele oli tõesti pandud väga suurt rõhku, nt osades torudes olid pidurdusvallid, ühes WC poti tüüpi torus oli vetelpäästja keset „WC poti“ suuet jälgimas, lisaks kõikjal kaamerad, igal sõidul aidati kummipaatidelt maha, enne sõitu korrati üle kuidas vastaval sõidul peab istuma. Ainult mõned titasõidud laste alal olid ilma kummipaadita, mis väga meeldib mulle, sest niisama torudes õnnestub mul end alati kuskile ära lüüa.
Oli nii mõnus lükata jalad pehme liiva sisse, juua Mojitot (imetava emana ilma alkoholita loomulikult) ning nautida päikest, sest päeva peale läks ilm päris soojaks – 27 kraadi. Väikemees oli super tubli! Ärkvel olles uudistas ringi, jutustas meiega ja oli üks ütlemata rõõmsameelne kaaslane. Nohu tõttu käis ta vaid ühes soojas basseinis ja sedagi vaid korraks oma beebi kalipsoga. Lasteala pisikestest liumägedest lasi ta alla, mitte üksinda ilmselgelt, ikka koos Steniga. Sõitsime kõik ka Lazy Riveril, mis oli hästi rahulik ja ilus sõit, beebi oli Steni süles. Lõpus hakkas ta nutma, sest mingisugune mees tahtis endale kiiremat hoogu teha ja pritsis täpselt Väikemehele vett näkku. Ja muidugi magas tublilt lõunaund (1,5h) olles rätiku sisse mähituna kõigepealt minu, siis ämma ja siis Steni süles. Ei seganud teda ei ümbritsev möll ega ka ühest sülest teise tõstmine.
Õhtuks oli meil broneeritud Steniga tennis. Mängisime üksteisega viimati üle aasta tagasi, pulmareisil Maldiividel, aga tunne oli selline, nagu oleksime viimati mänginud eelmisel nädalal. See oli ka esimene kord, kui Väikemeest ei hoidnud ei mina ega Sten. Kui 30 minutit oli möödas, siis ei suutnud ma enam mängida, sest igatsus oli nii suur. Kuidas ma oma pisi ikka nii kauaks ilma emme issita jätan? Loomulikult oli ta heades kätes. Vaatas oma kodu mängumatil tuttavaid mänguasju kui näidati talle ka kõiksugu uusi mänguasju (osad olid spetsiaalselt tema jaoks Eestist kaasa võetud ning teised reisilt soetatud). Oli üks ütlemata mõnus aktiivse puhkuse päev!
4 PÄEV – Loro park ja Aqua SPA
Täna magas Väikemees eriti hästi. Läks kell 20.00 magama ja ärkas väikeseks söögiks kell 23.30, 3.00 ja 5.00. Oli 40 minutit jorisedes üleval ja magas veel 2h. 4x 12h jooksul ärkamine on tõesti juba luksus, mida oskan hinnata. Täna oli meil plaanis sõita teiselpool saart asuvasse Loro loomaparki. Sinna viis väga heas korras kiirtee, ent kuna autosid oli väga palju ja käis pidev sõelumine ridade vahel, olid sageli äkilised pidurdamised, lisaks lühikeselt hoovõturajalt kiirteele tulevad autod, siis ei olnud see selline rahulik ja sujuv 120km/h sõitmine. Saime kodust liikuma kell 11 ja jõudsime kohale kell 12.15.
Päeva eesmärgiks oli 4h jooksul näha ära 4 show-d ning kõik loomapargi loomad. Tegu on Tripadvisori külastajate sõnul maailma parima loomapargiga ja seda see tõesti oli. Parimaks teeb selle pargi see, et loomi hoitakse väga heades tingimustes, taimestik on väga ilus, söögikohtades toit maitsev (sealne riis kanaga oli senise reisi parim söök) ja see meeletu külastajate rahvamass viisakalt organiseeritud. Sest rahvast oli seal tõesti ülipalju! See eest üllatasid mind sipelgaõgija, laisklooma ja punase panda nägemine. Orhideede kasvuhoone oli samuti imeilusalt tehtud. Loro pargi läbivaks teemaks on siiski linnud, eriti kõiksugu papagoid.
Show-d mind seekord nii ei vaimustanud, sest Ameerika Orlando Seaworldi vastu ei saa vist miski. Parim oli Merilõvide show, sest nad on lihtsalt nii siledad ja nutikad sellid. Delfiinide ja mõõkvaalade show-d olid sellised tavalised, ei üllatanud, ja Papagoide show oli Benny Hillsi-taoline komejant. Mulle meeldis, et suur rõhk show-des oli pandud taaskasutuse ja keskkonna hoidmise propageerimisele.
Ilm Põhja Tenerifel oli oma 21 kraadiga kampsuniilm, mis meid ei morjendanud, ent jama oli see, et Väikemees oli päeval viril. Nimelt andsime talle hommikul veisepüreed, mis pani tal päeva peale kõhu valutama. Õnneks õhtuks oli tal juba parem ja suundusime Los Americas Aqua SPA-sse. Autosõidud sättisime täpselt Väikemehe une ajale. Seal SPA-s oli suur sooja veega bassein, kus olid kõiksugu vastuvoolud ja massaažisurve joad ja kosed ja keerud ning kolm erinevat sauna. Ja seal oli lubatud olla alates 3 elukuuse beebiga ehk siis meie Väikemees sai lõdvalt sisse. Oi, väga mõnus oli! Jama, et puhkus nii kiiresti läheb!
5 PÄEV – Oma hotelli loodusreservis, massaažis
Täna magas Väikemees jälle hästi. Läks magama kell 20.15 ja ärkas väikeseks snäkiks kell 22.15, 2.15, 5.00. Oli 30 minutit ärkvel ja magas kella 7.00-ni. Seejärel ärkasime, beebi söötmine, mähku vahetus, voodis rullimine, siis kõik koos hommikusöögile minek, beebile tema püree soendamine ja söötmine, vahepeal veel enda kasimine, puhtad riided selga ja juba ongi jälle beebil esimesse hommikuunne minek (8.45). Need hommikud lähevad alati nii ruttu!
Täna olime varajased, sest kell 9.45 hakkas meil oma hotelli loodusreservi alal tuur nimega Reserva Ambiental de San Blas. Kõigepealt läbisime erinevaid väikesi kinosaale, kus näidati lühifilme selgitamaks lühidalt Tenerife saarte teket, põlisrahvaste lugu ja üldist ajalugu. Juurde veel igasugu lahedad 5D efektid! Ilmselgelt on selle tegemisel kasutatud rohkelt EU rahasid, sest see tuur oli tõesti tehnoloogiliselt kui ka teostuselt väga tasemel. Järgnes loodusmuuseumi ruumi külastus, kus samuti näidati lühifilme San Blasi floorast ja faunast, geoloogiast ning seejärel suundusime õue loodusreservi aladele jalutama. Inimesi oli rühmas ca 10tk ning kõik said endale kõrvaklapid, et oleks hea kuulata giidi juttu. Lisaks olid väikesed vahepeatused, kus näitlejad etendasid lühidalt giidi jutu ilmestamiseks põliselanike kunagist elu San Blasis. See tuur tõesti üllatas mind, sest olin küll lugenud, et see on lahe, aga ei oodanud, et see on nii tasemel.
Seejärel uudistasime oma hotelli õuealadel. Proovisime erinevaid jääjooke, uudistasime poode ning 1h olime ka basseini ääres. Mina ja ämm päevitasime, Väikemees askeldas oma mängumatil ning ülejäänud mängisid kaardimängu UNO. Kauem ei saanudki päevitada, sest esiteks oli täna üks ütlemata pilves ilm ning teiseks oli meil broneeritud veel üks hinnatud põgenemistuba Los Americas. Seekord piraaditeemaline. Tegu ei olnud põgenemistoa vaid pigem aardejahiga, sest konkreetset ajapiirangut ei olnud (max tulemus olevat olnud 2h, meil kulus 53 minutit). Kuna palju pidi otsima, siis see tubade kompleks meile niiväga ei meeldinud, Kääbiku põgenemistuba oli lahedam. Terve aarde jahi aja Väikemees magas Steni kandekotis.
Pärastlõunaks olid meil broneeritud oma hotellis massaaž. Imetamine ja beebi voodisse tõstmine öösiti on seljale ja kaelale palju kurnavam kui sundasendis arstitöö, mistõttu ootasin massaaži väga. Ja jäin ka väga rahule, tõesti oli imemõnus. Õhtul käisime veel meie hotelli a la carte restoranis söömas, ent kuna see oli väga hilja (kell 19.00), siis ruttasime väsinud beebiga peagi tuppa, et ta magama panna. Õnneks oli restoranis teisigi beebiga peresid ehk siis vaadati meie vahepeal uniseid kriiskeid tegeva beebi poole pigem mõistva kui hukkamõistva pilguga. Lapsevanema katsumused, eksole. 🙂
Paar päeva reisi veel jäänud, varsti kriblan need ka siia.
