Ei mina ega ka Sten ole suured Hispaania fännid, ent kui ämm, äi ja meheõde meid Barcelonasse kaasa kutsusid, siis Sten küll kahtles, ent mina otsustasin üpris kiirelt, et muidugi lähme! Teadmata, mida seal teha saab või mis meid seal ees ootab. Kuigi sõnad “soojus”, “shoppamine”, “rannas olemine” ja “lõbustuspark” käisid küll kuskilt jutust läbi.
Reisikuupäeva lähenedes tegi äi juba täpsemad reisiplaanid üritades arvestada kõigi soovidega, ent siiski tegime plaanis väikesed muudatused meie huvidest lähtuvalt ehk siis eelkõige 1,1-aastase Väikemehega arvestavalt. Ausalt öeldes ei olnud mul reisiks mingisuguseid soove ega ka ootusi. Olin kuulnud, et Barcelona on taskuvaraste paradiis, lõbustusparkides inimesed nahaalsed trügivad, teenindus jätab kõikjal soovida ning lisaks on Barcelonas kõik pagana kallis. Seega pigem olid mu ootused madalad.
Kohapeal olime 4 päeva. Jalutasime mööda Barcelona vaatamisväärtsusi külastades nii kunstnik Gaudi parki, Familia Sacralia kirikut kui ka uudistades La Rambla peatänava tänavaartiste. Käisime ka veeparkides, rannas, Ahhaa taolises muuseumis, Ferrarilandis ja Portaventura lõbustuspargis ning jõudsime ka natuke kaubanduskeskusesse shoppama. Aga kõigest lähemalt juba järgnevalt.
Päev 1: reisipäev.
Reisihommik algas meil rahulikult, sest meie lend läbi Helsinki Barcelonasse läks alles kell 14.50, mistõttu oli mul hommikul aega pakkida enda ja Väikemehe kohvrid ning tegeleda meie lõunasöögiga. Lisaks sai Väikemees teha ühe mõnusa pika lõunaune, mis tagas meile ühe suurepärases tujus oleva väikese reisikaaslase! Sten küpsetas reisiks kaasa värsked viineri pirukad ja reisiks valmis me olimegi!
Väikemehele võtsime nagu eelmiselgi korral kaasa ta turvatooli, reisivoodi, reisivoodi madratsi (need kõik ühte kilepakendisse), lisaks ka WC-potile käiva potirõnga ning käru. Kandevahendeid me seekord kaasa ei võtnud ning ega suurt vajadust ei tundnud ka. Oli ju ilm augusti keskpaigale kohaselt päris palav: 28-30 kraadi, ning lisaks Väikemees ka kõnnib.
Lennud läksid üpris tavapäraselt: vaatamata õigel ajal Tallinna lennujaama jõudmisest olime ikkagi viimased, kes lennule jõudsid, Tallinn-Helsinki lend kestis ca 30 minutit planeeritust kauem (piloot tegi mingisuguse huvitava tiiru) ja meheõde unustas oma mobiili lennukisse. Kuigi kogu lend Tallinnast Barcelonasse võttis koos ootamisega ca 6,5h, siis aitas pikka lennureisi Helsinkist Barcelonasse üle elada see, et Väikemehel oli lennukis oma istekoht ning ta magas ca 3,5h kestnud lennust 2h!
Barcelonasse jõudes selgus, et nii käru kui ka Väikemehe turvatool ja reisivoodi polnud lennukile pandud. Õnneks saime juba samal õhtul kõik asjad kätte, sest kuna äi tuli tööreisi tõttu Barcelonasse kaks tundi hiljem, siis selleks ajaks olid meie asjad juba saabunud. Hästi läks ka Alamo autorendiga, kus kõik toimis seekord väga kiirelt.
Ööbisime me lennujaamast 11 minuti kaugusel asuvas uues hotellis nimega Fairmont Rey Juan Carlos hotellis. Meil kulus check-ini tegemiseks, usu või ära usu, 1h, ning nii uskumatu kui see tundub, siis me ei pidanud olema järjekorras. Lihtsalt meie check-ini tegi üks tõeline tobujuss: sisestas meie passist isikukoode ja elukoha aadressi jms. Alguses olime kannatlikud, aga ühel hetkel kannatus katkes, siis tuli teine töötaja tobujussile appi. Ma ei tea, kas see on kõigis Hispaania hotellides nii, aga hommikusöök oli lisatasu eest (30 eurot täiskasvanu ja ma arvasin, et Island on kallis riik!), parkimine lisatasu eest ning lisaks veel ka deposiit (100 eurot öö kohta toa pealt). Pluss broneeriti kogu ööbimise tasu krediitkaardil ette ära.
Meie sekeldused jätkusid toas. Retseptsioonist küsides lubati, et võrevoodi on juba toas olemas, sest olime selle igaks juhuks ette tellinud, ent tuppa jõudes selgus, et võrevoodit seal ikkagi ei ole. Ma ei tea, kus Väikemees oleks maganud, kui me poleks oma reisivoodit peagi kätte saanud, sest sellel ajal kui retseptsioonis olime käis üks naine oma imikuga kurtmas, et vaatamata pikalt ootamisele pole endiselt nende tuppa beebivoodit veel toodud. Sain kinnitust vaid enda ootustele, et sellised need hispaanlased ongi.
Lisaks jõudsid meie kohvrid tubadesse ca 30minutit pärast tubade kättesaamist ning mitte meie ukse taha esimesel korrusel vaid hoopis ämma ja äi toa ukse taha 14ndal korrusel!
Õhtu läks vaid “paremaks”. Tänu konditsioneerile oli meie tuba jääkamber, kus pärast edutuid katseid konditsioneeri soojema peale panna õnnestus mul konditsioneeri väljalülitamise tulemusel saada tuba hommikuks 21 kraadi peale. Külm külmaks, aga omamoodi kogemus oli lärm.
Nimelt oli hotellis hiiglaslik fuajee, kus oli baar ning kuna meie tuba oli esimesel korrusel, siis reede õhtule kohaselt oli kogu möll kuulda ka meie tuppa. Ja tuba ei saanud öösel ka vahetama hakata, sest Väikemees juba magas, vannitoas nagu tavaliselt. Niipalju siis (minu) magamisest. Pidu lõppes kell 3, siis sain magama jääda.
Päev 2: Barcelonat avastamas
Hommikusöök söödud, kolisime end 12ndal korrusel olevasse tuppa. Etteruttavalt keeldusime igasugusest hotelli poolsest abist. Ise sai asja kiiremini tehtud.
Kell 10.30 alustasime Väikemehe une ajal sõitu 30 minuti kaugusel asuvasse Illa Fantasia veeparki. Piletid olid meil internetist ette ära ostetud, et vältida järjekorras seismist ning veetsime seal ca 3h. Vesi oli pargis külm, mis muutis meie muidu suurest veefännist Väikemehe mitte eriti suureks veefänniks, ent hispaanlasi külm vesi ei paistnud absoluutselt häirivat. Käisime Steniga korda mööda paaril sõidul, ent enamiku ajast veetsime lainebasseini madalas vees. Külma vett kompenseeris kahtlemata soe ilm! Toiduvalik oli pargis kehv. Tagasisõidu planeerisime samuti Väikemehe une ajale.
Reisikaaslastega kohtusime Barcelona peatänaval La Ramblal 15.30, mis on tuntud selle poolest, et seal “toimub elu” ehk siis seal on igasugused tänavakunstnikud, muusikud, poed ja kohvikud. Platsil nimega Placa Reial sõime, külastasime erakordelt rikkalikku toiduvalikuga turgu Mercado de La Boquerial, jalutasime Barcelona katedraali juurest läbi ning seejärel ilusas Ciutella pargis.
Seejärel kiirustasime juba Sagrada Familia kirikusse, kuhu meil olid ette ostetud sissepääsu piletid. Kuigi meil olid ostetud piletid kindla sissepääsu ajavahemikuga, sest tung sinna on meeletu, siis loomulikult ei jõudnud me õigeks ajaks. Siiski lubati meid sinna sisse. Pean tunnistama, et ma pole mingisugune kirikute huviline, aga võimas ja ilus oli see seest küll. Kõik need vitraažid ja värvid, mis valgusega seal tekkisid!
Õhtuks oli meil planeeritud shoping La Maquinista kaubanduskeskuses. Jõudsime kiirelt kahte poodi, et osta järgmiseks päevaks randa Väikemehele rannamänguasju, kiirelt õhtusöök ja juba ruttasimegi hotelli, et Väikemees saaks magama jääda.
Samal õhtul kell 22, kui ämm ja äi Väikemehe und valvasid, läksime me Steniga kahekesi vaatama Barcelona Magic Fountain of Montjuici purskkaevuetendust. Jõudsime sinna pärast väikest linnas äraeksimist ja sekeldusi parkimisega, ent kuna etendus oli väga pikk, siis ei jäänud me millestki ilma. Kuigi muusikaliselt oli etendus nõrk, siis veepursete kõrgus oli küll sealsel purskkaevul ennenägematult võimas!
Päev 3: rannas ja Cosmocaixas
Uues toas teadsime kohe konditsioneeri välja lülitada ning vaikne oli ka ehk siis möödus öö täitsa mõnusalt. Hommikul nautisime hotelli basseiniala, kus oli samuti üpris jahe vesi, ent kuna õues oli mega kuumus, siis oli väike jahutus jalgadele täitsa mõnus. Väikemees on vist minusse, sest temagi eelistas pigem päikese käes kühvliga ringi toimetada, kui külmas vees ennast jahutada.
Tegime check-outi ning ca 11.30 ajal (Väikemehe une ajal) suundusime 25 minuti kaugusel asuvasse randa nimega La Barcelona Beach. Sten istus Väikemehega autos, et ta saaks ikka 1h magatud. Reisikaaslased käies eile Nova Icaria Beachil ütlesid, et eilne rand oli parem, sest seal oli liivane merepõhi ja vesi selgem. Merevesi oli soojem kui basseinides olev vesi, ent minusugust külmavarest ujuma ikkagi ei kutsunud. Päevitustool maksis rannas 15 eurot, lisaks veel ka päikesevarju hind 15 eurot ning pole ime, et Barcelonat kalliks peetakse. Kuigi rannas olev söök oli ka kallis, siis peab ütlema, et vaatamata rahvamassile tuli toit väga kiirelt ning oli imemaitsev. Toidu valmimise kiirus ja kvaliteet üllatas meid ka eile.
Edasi sõitsime autodega 10 minuti kaugusel asuvasse Parc Güelli, kuhu meil olid kella 15-ks piletid ostetud. Ma saan aru, miks seda vaatamisväärtsust hinnatakse, ent mingisuguseid suuri emotsioone see park minus ei tekinud. Minu arvates olid sealsed Gaudi kunsti teemalised suveniiripoed isegi huvitavamad: igasugu värvilistest mosaiikidest kujukesed ja pildid.
Edasi sõitsime 15 minuti kaugusel asuvasse Ahhaa taolisse paljukiidetud Cosmocaixa muuseumisse. Sõitsime autoga 1h, et Väikemees saaks oma une ära teha. Kusjuures Barcelona lähistel on teemaksu tollid, kus saab maksta vaid sularahas! Cosmocaixa üllatas mind. Ma arvasin, et see koht on ülehinnatud ja et ma olen kõike näinud, mis puudutab teaduskeskusi, ent see suutis mind ikkagi üllatada.
Hiiglasuurel korrusel oli alates evolutsioonist, teaduskatsetest, vihmametsa ja peeglitetubadeni. Lisaks veel planetaarium ja väikelastele mereelukate katsumine. Kahjuks uimerdasime me esimesel korrusel nii kaua, et jõudes ülemistele korrustele, kus viimased asusid, olid need juba kinni. Samas ei olnud need alla viie aastastele ka lubatud. Lisaks oli seal hästi lahe teadusasjade mänguasjapood, kus oli lisaks ka teadusraamatuid. Sellistes poodides on alati põnev ringi uudistada isegi, kui suurt midagi ei osta (ostsime Väikemehele elundite maketid – kohe näha, et arstid mänguasjapoes :D). Ja kõige kõrgemal korrusel ka õuealal mõned teaduskatse vahendid.
Edasi läksime uuesti eilsesse kaubanduskeskusesse, kus selgus tõsiasi, et pühapäeviti on Hispaanias poes kinni. Sõime ja asusime teele 1,5h kaugusel asuvasse Portaventura lõbustuspargi hotelli poole. Kuigi planeerisime selle pika sõidu Väikemehe une ajale, siis millegi pärast ei jäänud ta autos magama ning sõit sinna oli paras piin. Siiski kohale jõudes jäi ta toas kohe magama.
Päev 4: Ferrarilandis ja Portaventura lõbustuspargis
See oli minu jaoks esimene kord viibida lõbustuspargi hotellis. Meie hotell Gold River oli Westerni teemaline ning oli ühendatud Portaventura pargi Westerni teemalise pargi osaga. Pean tunnistama, et vaatamata krõbedale hinnale, oli see hotell oma hinda väärt.
Esiteks oli kogu see piirkond väga temaatiline. Juba seal ringi jalutamine oli nagu osa teemapargist! Teiseks mängib ööbimiskoha lähedus väikelapsega väga suurt rolli. Keset kuuma suvepäeva saime tuua Väikemehe hotelli pimedasse jahedasse tuppa lõunaund magama. Õues vankris kuuma käes poleks ta eluilmaski maganud 2h!Ja kui õhtul ämm ja äi Väikemehe und valvasid, saime veel minna atraktsioonidele, mis meil veel käimata olid jäänud. Kolmandaks olid ööbimise hinnas ka Portaventura ja Ferrarilandi pargi piletid.
Olles lugenud eelnevalt pargi kohta arvustusi, siis oli teada fakt, et ilma kiirpassideta on seal parkides käimine täiesti mõttetu. Järjekorrad on lihtsalt liiga pikad: 1-2h! Pigem arvestadagi kohe pargipiletite hinna sisse ka kiirpasside hind. Seetõttu ostsime juba hotellist (saab ka pargist koha pealt) kiirpassid valmis ning suundusime kohe pargi avamisel läbi Portaventura lõbustuspargi jalutades Ferrariparki.
Ferrariparki eraldi lõbustuspargiks on ambitsioonikas nimetada, sest tegelikult ei olnud seal kuigi palju atraktsioone. Sealseks põhiliselt atraktsiooniks on ülikiire sõit nimega Red Race, mille järjekorrad on kohe pargi avanedes ca 2h. Kuna Ferrariparki oli meil ühe sisenemiskorraga pilet ning Väikemehe uneajani aega ca 1,5h, siis investeerisime ka seal FastPassidesse tänu millele pidime selle sõidu järjekorras olema ca 5 minutit ning saime ka kohad esiritta. Täitsa nagu mingisugune vip värk! Sõit oli võimas, nii kiire, et näonaha tõmbas tuule köes sirgeks. Esireas istudes anti meile istegi prillid silmade kaitseks ning pean tunnistama, et ilma nendeta ei oleks vist üldse suutnud silmi lahti hoida selles kiiruses ilma, et pisarad vaatevälja ei kataks.
Väikemees oli samal ajal ämmaga. Äi ja meheõde (10-aastane) olid seal pargis kauem ning neile meeldis väga ka Flying Dreams sõit. Üldiselt ma ei teagi, mis vanusegrupile see park mõeldud oli, sest ega ühelegi vanusegrupile polnud seal suurt midagi teha. Suveniiripoes olid peamiselt meeste suuruses Ferrari särgid ja kummaline meeste lõhnaõli lõhn. Vot sulle lastele mõeldud lõbustusparki!
Samal ajal kui ämm valvas hotellis Väikemehe und, siis alustasime me Steniga koos Portaventura lõbustuspargi avastamisretke käies üheskoos ühel eriti ägedal veesõidul (Log Flumes vms). Tänu sellele, et me ei pidanud FastPasside tõttu üldse järjekordades seisma (max 10 minutit), siis jõudsime me koos äia, meheõe ja Steniga ära käia 1,5h jooksul ca viiel Roller Coasteril: üks võimsam kui teine. Toiduvalik oli minu arvates pargis kehv, ent võib-olla võrdlen liigselt USA lõbustusparkidega, kus toit on pargis omaette elamus. Kõige meeldejäävamaks sõiduks oli minu jaoks Shambala, kus suurel kiirusel kõrgustel hõljudes tekkis pehme lendamise tunne.
FastPassidest veel nii palju, et meil oli tänu hotellis ööbimisele võimalik 5 eurot juurde makstes saada Kuldne FastPass, mis võimaldas kolmel sõidul esireas sõitu ning nt Shambala sõidul saime mööda minna ka Fastpassi järjekorras olijatest, sest kui FastPassi piletit ikka Portaventura pargis osteti, siis seda Kuldset FastPassi oli küll vaid väga vähestel. Veider süsteem oli veel sellega, et see FastPass oli vaid teatud sõitudele. Näiteks oli pargis avatud uus atraktsioon Seesame Street (laseriga tulistamismäng) ning see sõit kuulus eraldi perekonna sõitude kategooriasse ja sinna oli eraldi FastPass. Seda ei ostnud vist keegi peale meie. Aga, kui aeg on nii piiratud, nagu meil see oli, siis kulus Fastpass täitsa ära.
Portaventura park oli hiiglasuur ning erinevalt Disney parkidest ei olnud minu arvates seal ringi liiklemine just kõige mugavam. Samuti ei olnud ka kaart just kõige õnnestunum, mistõttu sellist edasi-tagasi atraktsiooni otsimist tuli ette päris mitmel korral. Samuti avati osad atraktsioonid hiljem ning teised jälle suleti varem ehk siis kuigi pargi avamisaeg oli 10-24, siis tegelikult see päris nii ikka ei olnud. Show-d olid kõik hispaania keeles.
Oleks seal võinud täitsa kaks päeva ära sisustada, vaadatagi show-sid ja rahulikult ringi vaadata, eriti kui peres on lapsed, kellega koos olles paratamatult kulub üpris palju aega nende vajaduste täitmisele. Väikemees lemmikuks oli kahtlemata temavanustele tehtud turnimismänguala.
Enim üllatas mind aga õudustemaja. Ma pole nii tasemel õudustemajas kunagi käinud. Ikka näitlejatega ja puha! Selline läbi tubade kõndimine ja eriefektid. Ma väga ei karda õudustemajasid, aga tuba, kus oli tehtud surnuaed ja zombid meie poole haarasid, oli küll korraks natuke hirmus. Aga tõesti väga lahedalt oli tehtud! Palju detaile ja palju tube!
Päev 5: veepargis ja Tibidado lõbustuspargis
Hommikul käisime Portaventuraga ühenduses olevas Carribean Aquatic Land veepargis: mina, Sten, Väikemees ja meheõde. Olin lugenud hirmujutte, kuidas seal on meeletult palju inimesi, võimatu on saada kapi võtit, päevituspinki ja järjekorrad on ilma Fastpassita meeletud, ent meil väga vedas ilmaga. Öösel oli sadanud ja ilm oli pilvine. Selline kohe hakkab sadama ilm tänu millele oli pargis rahvast väga vähe. Kuulda oli peamiselt vene keeles kõnelevaid inimesi. Ilma Fastpassideta pidime järjekorras olema max 10 minutit ning käisime sõitudel korda mööda. Taas kord oli basseinides vesi pigem jahe, ent kuna väljas oli siiski soe, ca 25 kraadi, siis ei olnud väga hull. Olid sellised keskpärased sõidud. Keskpärane veepark.
Sööma läksime siiski Portaventura parki, kuna veepargi toiduvalik oli veel kehvem kui Portaventura pargis. Kõhud täis hakkasime jälle Barcelona poole sõitma. Kogu 1,5h kestnud sõidu Väikemees magas.
Jõudsime kell 14.30 Tibidabo lõbustusparki. Tegu on mäe otsas erinevatel tasanditel oleva lõbustuspargiga, kus on tõesti midagi igale vanusele. Steni lemmikuks oli üks kiire Roller Coaster ja Väikemehele meeldis legoklotside mänguala.
Uskumatult äge oli ka ümber ja läbi mäe sõitev kõrgustes kulgev lennukisõit, kust avanes imeline vaade ja kus olid ägedad eriefektid. Toiduvalik oli ka seal väga kehv, burger või pizza, ei mingit valikut veganitele.
Samal ajal kui reisikaaslased kiirustasid Flamenko show-le, siis jalutasime meie seal pargis veel ringi. Käisin üksi ka sealses õudustemajas nimega Hotell Krüger, mis on kindlasti kõige vingem õuduste maja, kus olen kunagi elus käinud. Sarnaselt Portaventura pargile oli sealgi näitlejad ja pidi väikeses grupis liikuma omas tempos toast tuppa. Kõige hirmsam oli minu jaoks tuba, kus oli öine sünge mets tehtud ning kindlasti ka tuba, kus minu poole tuli “mootorsaega” näitleja. Kuna sinna oli pikk järjekord, siis Sten olles samal ajal Väikemehega, ei jõudnudki sinna minna.
Jõudes tagasi oma reisi esimesse hotelli, Fairmont Rey Juani, ootas meid toas üllatus: shampus, šokolaadiga kaetud maasikad ja kiri kellegile hr.Rogerile. Tundus, et meile oli antud kellegile teisele mõeldud tuba. Selles hotellis ikka asjad ei olnud üldse joone peal! Aga maasikad olid imemaitsvad. Ja õhtul tuppa tellitud toit samuti super hea!
Päev 6: tagasisõit
Hommikul check-outi tehes selgus, et meie arvele oldi lisatud 60 euro eest baaris tellitud kokteile, mida me ilmselgelt ei tellinud: Sten ega mina ju alkoholi ei tarbi.
Meie tagasilend läbi Helsinki Tallinnasse läks samuti tavapäraselt: pidime lennukis ootama enne õhkutõusu ca 1h, sest lennujaamas olid ummikud (miks aetakse inimesed lennukisse istuma?!), Väikemees magas 3,5h kestnud lennust 2h, meheõe mobiili äratoomise operatsioon päädis sellega, et oleksime peaaegu kõik Tallinna lennukist maha jäänud. Ikka Final call juba vilkus ja me olime need tüübid, kes eraldi “hilinejate” bussiga lennukile viidi. Samuti ei jõudnud meie pagas Eestisse.
Ei olnud ka teada, kas ja millal see jõuda võiks, sest järgmine Tallinnasse suunduv lend oli hilinemise märkega. Taksoga koju sõites selgus, et järgmine lend ikka saabub peagi ning meil on lootus pagas kätte saada. Mina jäin Väikemehega koju ning Sten läks pagasile järgi. Võid arvata, kas pagasi “kleepsud” jäid meie kätte koju või mitte. Tänu sellele, et äi liikus läbi avanenud pagasialale viivate uste, andis mõned vastused turvatöötajatele, õnnestus meil ikkagi oma pagas kätte saada.
Kokkuvõttes pean tõdema, et reis Barcelonasse üllatas mind positiivselt. Enim meeldisid mulle Hispaania soojus, La Rambla tänavakunstnik ja seal olev turul käiv elu ning muidugi ka Portaventura lõbustuspark ja Tibidabo õudustemaja.
