Arusaamine, et soovin oma sünnitusele individuaalset ämmaemandat jõudis minuni perekooli loenguid kuulates, kus nähes erinevaid ämmaemandaid tõdesin, et minu jaoks niivõrd tähtsal hetkel nagu seda on esimene sünnitus, peaks minu kõrval olema ämmaemand, kes on inimene, kellega tunnen seda “klappi” või kellega mingisugused arusaamised ühtivad. Loomulikult on kõik ämmaemandad nagu inimesed ikka, kellegi jaoks just need kõige paremad, aga ikka on ju seda tunnet, kus mõne inimesega tunned kohe sellist “klappi” ja mõnega on samale lainele jõudmine tõsine pingutus. Võõra inimesega ühele lainele jõudmine on küll viimane asi, millega tahan oma sünnitusel tegeleda, eriti kui neid inimesi juhtub ühe sünnituse jooksul olema veel mitu (esmasünnitaja puhul väga tõenäoline, kuna sünnitus võib normaalselt aega võtta).
Lisaks sellele näen individuaalse ämmaemanda eelisena veel ka seda, et ta on mu rasedusega kursis ning ongi ainult minu päralt. Kahjuks paljud eraämmaemandad ei tee raseda jälgimisi, mistõttu tuleb oma ämmaemandat hoida oma rasedusega kursis teistel viisidel. Kuna juuli ja august on sünnitusmajade sünnitabeleid vaadates aasta lõikes kõige “popimad” sünnitamise kuud, siis mõte sellest, et pean üheksa teise naisega jagama kahte või kolme ämmaemandat, hirmu külvav. Kindlasti on Sten mulle sünnituseks hädavajalikult suureks abiks, aga alati käepärast olev kogemustega professionaali nõu on minu arvates ikkagi hindamatu väärtusega.
Enne kohtumist enda poolt valitud individuaalse ämmaemandaga üritasin siis mõelda, et mis mu soovid sünnituseks ja ämmaemandale oleksid. Ainukesed asjad, mis olen mõelnud on see, et 1) kell võiks seinal olla kaetud või üldse maha võetud, sest see aja jälgimine tundub olevat stressi tekitav faktor; 2) võiks olla võimalikult kaua kodus, et ei peaks ilma meheta sünnituseelses osakonnas olema, mis tundub üks eriti masendav koht; 3) kui võimalik, siis mitte sünnitada selili olles, kuna see asend tundub kohutav viis lapse välja pressimiseks. Seega mingisuguseid kindlaid sünnitusplaani kriteeriumi, näiteks ei taha epiduraali või ei taha keisrilõiget, ei suutnud ma esmasünnitajana isegi pärast pingsat mõtlemist kirja panna. Loomulikult oleks super, kui saaks ilma valuvaigistiteta loomuliku ja ilusa sünnituse, ent usun, et sünnitus on olukord, kus tuleb olla valmis kõigeks.
Otsus, keda ämmaemandaks valida, oli keeruline, nagu ikka ühe tähtsa valiku puhul. Kuna olen otsustanud sünnitada ITK-s, siis valikus olid minu jaoks seal seda teenust pakkuvad ämmaemandad. ITK-s on individuaalse ämmaemanda hind 350 eurot. Lugesin sünnitajate arvustusi erinevate ämmaemandate kohta koostades enim kõlanud nimedest nimekirja ning seejärel uurisin, kes neist on aasta ämmaemandaks autasustatud või keda ämmaemandana tunnustatud. Üheks meeldejäänud nimeks osutus ämmaemand Minni-Triin Kasemets, kes oli pälvinud kiidusõnu väga erinevate inimeste pilgu alt läbi käies (pered, kolleegid, üliõpilased). Põnev blogi oma Ghanas veedetud vabatahtlikule ämmaemanda tööle tekitas mõtte, et ehk ta armastab oma tööd.
Valitud ämmaemandaga eile (minu 28.rasedusnädalal) kohtudes vastas see tõele – kirg oma töö vastu oli igati tuntav. Seda hirmu ei pea ma tundma, et ta tööst väsinud oleks, kuna minu sünnitustähtaja paiku tuleb ta just puhkuselt. Peaasi, et beebi liiga vara ei mõtleks tulla, aga esmasünnitajana oleks see vist pigem ebatavaline. Ta tutvus mu rasedapäevikus oleva infoga ning tegi minu õnneks kogu suurema rääkimise: millal ta on kuupäevaliselt vaba; mis juhtub, kui ta ei saa mingil põhjusel tulla; kuidas teda rasedusega kursis hoida; mis on sünnituse alguses normaalne; millal temaga ühendust võtta ja kuidas tulla haiglas otse sünnitustuppa (ehk siis sünnitusel ei vaata mind läbi keegi teine peale tema, isegi sinna sünnitajate vastuvõtutuppa ei pea minema); kuidas vältida suvisel ajal kõhubeebi liiga suureks söötmist (jälgima, et maasikate/mustikate/arbuusi söömisega suvel üle ei pingutaks – kusjuures mu suvine plaan oligi päevad läbi vaid maasikatest elada); mis kõik on normaalne raseduse lõppjärgus ning sünnituse käigus jne. Mõjus inimesena hästi positiivse, vahetu ja julgustavana. Selline inimene, kes teeb tuju heaks, kiidab ning tekitab tunde, et kõik on tehtav.
Kuna selgus, et minu valitud individuaalsel ämmaemandal on paar päeva, kui ta puht füüsiliselt pole Eestis olemas, ent tõenäosus sünnitada nendel päevadel on suur, siis leppisime kokku, et nendel päeval “katab” teda üks teine ämmaemand, kelle tööpõhimõtted ja iseloom talle sümpatiseerivad. Paar nädalat mõtlesin ning siis otsustasin, et soovin ikkagi ka ise selle teise ämmaemandaga – Hanna-Oksana Soonega – kohtuda. Erinevalt Minnist oli ta rahulikuma natuuriga, ent siiski jutukas. Temaga sünnituspalatis vesteldes tekkis selline ülim rahu tunne, seda on raske selgitada. Ühesõnaga pärast temaga kohtumist on hea kindel tunne, et üksinda ma sünnitusel ei jää.
Eks siis pärast sünnitust paistab, kas individuaalne ämmaemand oli vajalik või mitte. 🙂
Sellest, kuidas sünnitus hakkas enne tähtaega ja kuidas ämmaemand tulla ei saanud saab lugeda siit: Meie poja siia ilma sündimise teekond ja esimene päev
