Üheksas elukuu meie beebi perspektiivist

Üheksa kuud väljas! Mis siis see kuu põnevat on toimunud?

Minu elus on sellel kuul olnud kõige suuremaks muutuseks see, et tänu käputamisele on maailm minu ümber avardunud. Saan minna sinna, kuhu tahan. Kui kuu alguspoole pidin tegema vahepeal istudes puhkepause, siis nüüdseks läbin kiirelt pikki vahemaid. Peatun selleks, et kõikvõimalike tugede, nagu voodi, telekalaud, diivan, mänguasjakast, voodi, najal enesekindlalt püsti tõusta, ja sedasi kõrgemalt ümbritsevat olukorda hinnata. Oskan külgsammu kasutades mööda tugesid liikuda ning pean ennast ise juba nii profiks seisjaks, et lasen ka ühe käe toe najalt lahti. Kui kõrgemalt mõne põneva asja kätte saan, siis mõnikord haaran sellest kohe kahe käega kinni ja siis kukun selg ees pikali – see on valus. Eks neid väikeseid kukkumisi ole olnud omajagu, aga eks see käib harjutamisprotsessi juurde.

Armastan oma vanemaid väga ja igatsen neid juba siis, kui nad mu vaateväljast hetkeks lahkuvad. Tavaline on see, et rooman emmest paar sammu kaugemale ja siis rooman jälle emmeni ja seda umbes sada korda, iga päev. Ise olen selle tegevuse juures nii õnnelik. Või rooman emmeni ja tahan sülle saada, mida emme ka alati teeb. Seetõttu võiks kõrvaltvaataja arvata, et olen ära hellitatud. Vist olengi, armastusega, mida vanemad mulle ei keela. Emme muudkui kallistab mind ja ei suuda ära imestada, kuidas mina naudin süles olemist ja kallistamisi samapalju kui tema minu hoidmist. Ta on nii rõõmus, et ma pole selline laps, kes roomabki kaugele ära ja ei tee oma emast üldse välja.

Aga tegelikult sobib mulle ükskõik kelle sülle roomata. Hea meelega rooman ka võimlemis-või loovustunnis teise lapse ema sülle ning lepin hea meelega ka vanavanemate või tädide-onude seltskonnas olemisega. Huvi pakuvad ka teised lapsed. Pean alati järgi katsuma, mis materjalist nad tehtud on ja kuidas nad reageerivad, kui neid puutuda. Samas kui on vaja mänguasja jagada, siis ei ole ma kade poiss ja vaatan ülima põnevusega, mida teine laps minu käes oleva mänguasjaga pihta hakkab. Mänguideede hankimiseks või nii. Samas kui keegi peale mu vanemate tuleb mind ISE sülle haarama ja pöörab mulle palju tähelepanu, siis ehmatan küll väga ära ja hakkan võõrastama.

Viimastel päevadel olen ka nii teinud, et kui emme on lähedal, siis vaatan tema poole ja lasen käed toe najalt lahti, et tema mind kinni püüaks. Samuti meeldib mulle emmega peitus-tagaajamismängu mängida – see ajab mind nii naerma, kui emme käputades mind mööda kodu taga ajab, või mina teda otsin. Suure osa oma ärkveloleku ajast sahmerdangi mööda tuba ringi, küll ronides üle emme edasi ja tagasi või tõmmates nii kõrgelt kui ulatan erinevaid asju alla.

22CC9FAE-CC83-457F-B930-3CDC5742D1F1
Emme sättis mu mänguasjad (Montessori lapsekasvatuspõhimõtetest inspiratsiooni saades) nii, et saaksin kõik ise kätte. Samuti on põnev jälgida enda kõrgusel olevast peeglist seda, kuidas mängin.

Pärast seda, kui saan ise valida riiulist, millega mängida ja mida lugeda, liiguvad mu väikesed käed sageli raamatute järele (emme jälgib Montessorist inspireerituna, et need sisaldaksid realistlikke olukordi ja loomi). Need on väga huvitavad! Ajakirjadest on lemmik “Imeline teadus”, sest selle lehed on väga heast materjalist ja neid on mugav lehitseda, erinevalt “Pere ja Kodust”, mis kohe mu sõrme all puruneb. Raamatu lemmikuid on mitmeid, aga kõige lemmikum on Loomalaste raamat, kust saab kuulata ka loomalaste hääli – need ajavad mind alati naerma. Meeldivad ka klappidega raamatud ning raamatud, kus saab erinevate loomade või kalade “karva” katsuda.

C33F53A7-3358-4585-8ACF-BA50660C1DCA
Issi kogu aeg imestab, kuidas ma ajakirju nii “õrnalt” käsitleda suudan. Seda on mulle aga emme õpetanud.

Üldse loomad/linnud on hakanud pakkuma mulle kõrgendatud huvi. Erilise mulje jättis vanaema-vanaisa juures olev huski Felix, sest ta on lihtsalt NII suur ja kuna tal on pidevalt palav, siis lõõtsutades on tal hiiglaslikus suus hiiglaslikud hambad paistmas ja ilavool täitsa minuga võrdväärne. Hirmus ja põnev. Samuti meeldib mulle väga õues käia, sest kas on olemas midagi huvitavamat kui lindude jälgimine? Kajakad, pardid, tuvid.. ma võiksingi neid vaatama jääda! Iga päev vähemalt korra vaatan aknast välja ja jälgin neid mitu minutit endal suu ammuli. Ei tea, kas olen oma linnuhuvi pärinud vanaisalt..?

Selle kuu jooksul on mul tärganud huvi mänguasjade vastu. Pehmete- ja titamänguasjade suhtes olen ükskõikne. Enim pakuvad mulle huvi liikuvad mänguasjad, nagu vurrid, pallid, üleskeeratavad liikuvad mänguasjad, aga ka häält tegevad mänguasjad. Endiselt on lemmikud ka Talukeskus, sest selle najal on hea seista ja kuldne jõuluehe, sest sellega on hea vehkida. Kunagi ei väsi ma ka issi ehitatud tornide lõhkumisest ning mänguputukate suhu panekust. Viimase üle emme ja issi päris tükk aega “arutasid”, kui väikeseid tükke võib mulle mängida anda ja jõuti kokkuleppele, et nii väikeseid, kui emme suudab ise alla neelata.

Kui see välja arvata, on mu vanemad minu kasvatamisel üpris üksmeelsed. Pahandada ei saa ma kunagi. Ma ei tee pahandusi ja kui isegi hakkan midagi “keelatut” tegema, nt oma märjaks limpsitud sõrmi stepslisse pistma, siis tõstab emme mind lihtsalt mõne veel huvitavama asja juurde ja issi paneb stepslitesse lastekaitsmed. Kuigi (vooluvõrgust väljas) juhtmete närimine ja nendega vehkimine on üks mu meelistegevusi, siis vaikselt hakkab mul huvi juba vaibuma – kaua sa ikka sama asja teed! Emme arvab, et lihtsam ja õigem on “keelatud” asjad kõrgemale ära panna (nt lillepott), kui mul selja taga vinguda ja kõige peale “Ei!” öelda. Emme ei taha oma pahandamisi “kulutada”, vaid hoida oma “kurja häält” tõesti oluliste asjade jaoks.

Ema sõnul olen juba aina inimese moodi, nt reageerin oma nimele ning vaatan suunas, kuhu mu vanemad sõrmega osutavad. Annan häälekalt märku, kui mulle miski ei meeldi ja üldse-üldse ei meeldi mulle lärmakad asjad, nt föön, blender ega ka tolmuimeja, mida jälgin pilguga nagu kohe-sööb-see-mu-issi-ära. Soojelembelisena ei meeldi mulle külm vesi, nt kui emme kogemata sellega mu nägu peseb – kellele meeldiks?! Paanikat tekitas ka minu selle kuu issi poolt tehtud sünnipäevakink – hääle peale liikuma hakkav ämblik ning üleskeeratav spagaati viskav ja pead külgedele vehkiv hobune. Jube!

Iga päev korrutavad mu vanemad mulle nagu papagoid, kui tubli väike poiss ma olen. Nende tubliduse mõõdikuks on minu hea tuju nii kodus kui ka väljas, hea isu ja/või kiire iseseisev uinumine.

Kuna see kuu niitis gripp meid kodupõrandale maha, siis veetsime palju aega kodus. Emme mõtles mulle Montessorist inspireerituna kõiksugu avastusmänge välja: köögitarvete “avastuskorvi”, pehme traadiga läbipunutud nõu, purgitäie lauamängukraami ja “tunnetuskoti” silmamunade liigutamiseks:

Aga kui lõpuks terveks saime, siis jätkasime tavapärase tempoga. Käisime väljas söömas – minu lemmikuks on Blenderi kanavõiku vahel olev pestoga kana, spaades – nii Mustamäe Elamusspas kui ka Viimsi H20-s meeldis mulle VÄGA, tutvumas Ülemiste keskuse laienduse ja Ülemiste City Tervisemaja behind-the-scenesiga. Sekka ka issi ja onu sünnipäevad ning palju poes käimist.

63EA2614-8813-4C4C-93E0-C7F5BDCE13FA
Poes on palju põnevat, nt sain enda kätte makaronikoti. Üliäge!

Unega on lood emme sõnul enam-vähem. Eks ta unistab, et ärkaksin vaid 1x söömiseks, aga samas ei taha ta mind ka sellega väga survestada. Korra emme unistus ka juhtus: tegin öise une rekordi 7h söömata ehk siis läksin kell 19.00 magama ja ärgates vaid korra söömiseks magasin kuni hommikul kella 6.45-ni. Tavalisel õhtul lähen magama kella 19.30-19.45 vahel ja ärkan kella 7-8.30 vahel. Kokku magan öösel 11-12h. Eanamasti ärkan öösiti 2x söömiseks, nt kell 23.30 ja kell 5.00, kehvadel öödel 3x, nt kui emme kogemata õuna sisaldavaid komme sõi. Magama jään oma toas olevas voodis ise paari minuti jooksul.

Erinevalt eelmisest kuust on selle kuu unemuutuseks uued mähkmed: Pampers pants 12h, mis erinevalt varasematest Huggies Elite mähkmetest ei sega mind, kui need öösel märjaks saavad, pluss need lõhnavad emme arvates väga hästi. Lisaks olen nüüd ametlikult suundunud kolmelt päevaunelt kahele. See oli emmel täitsa kuuprojekt, et teha see üleminek kõigi jaoks võimalikult meeldivalt. Päeval magan kahe une peale kokku ca 2-3h. Emme väga jälgib mu ärkveloleku aegasid (2,5-3,5h), et uni tuleks täpselt siis, kui olen täpselt parajalt väsinud -mitte liiga palju ja mitte liiga vähe. Päevauned magan ka oma toas oma voodis. Rõdul vankris ma enam magada ei saa, sest ärgates tõusen ma vaikselt istuli ja nii vähe jäi ükskord puudu, et oleksingi sealt välja kukkunud.

Kuna mu uneajad muutusid, siis sellel kuul olen väga vähe käinud beebi huviringides. Nende toimumise ajad ei sobi enam mu graafikuga ja kui ma olen unine, siis ma (keegi) ei naudi seal olemist. Lemmikuks on endiselt õpetaja Tagli loovtunnid (Nõmmel ja Mustamäel loovustuba.ee), kes on lihtsalt suurepärane õpetaja suurepäraste tundidega. Põnev on avastada erinevaid aineid, materjale ning teha seda kõike laulu ja meisterdamise saatel.

Nagu juba ütlesin, siis kiidavad vanemad mind mu hea isu pärast. Näputoidu vallas olen juba päris proff. Tore on vanematega koos süüa, eriti kodust väljas süües. Haaran pisikesi tükke sõrme vahele ja enamasti jõuavad need ka suhu. Sellel kuul olid mul isuga kummalised lood. Kuu alguses haige olles oli mu isuke väga kehv. Emmele tundus juba, et loobun ka rinnapiimast. Küll proovis ta mu isu kasvatada andes alguses tihedamini ja seejärel küll harvemini rinnapiima. Küll issi mõtles välja uusi näpuroogasid ja uusi koduseid püreesid, aga ei midagi. Kuigi maitsesin kõike ning ei teinud haput nägu ka laimile ja sibulale, siis ka haiguse möödudes ei olnud seis kiita – kodune kaalumine näitas, et olen alla võtnud.

24F7D500-0B72-40D3-BF00-4CDEFDFEE1DB
Aeg, kui maitsesin kõike, aga no ei olnud seda söömise lainet.

Aga siis ühel päeval hakkasin järsku sööma, lausa õgima. Sõin ühe toidukorraga ära nii etteantud püree (ca 100g) kui ka etteantud näputoidu. Isegi suvikõrvitsa koored üritasin ära süüa. Minu selle kuu lemmikuteks, mis taldrikult esimestena kadusid olid/on suvikõrvits, pirn ja olenevalt partiist ka kiivi ja issi kooritud viinamarjad. Kaalun 8380g (+280g) ning pikkust on mul 70cm (+2cm) liikudes ilusti mööda oma kasvukõverat.

Toidukommetest niipalju, et maitsen alati kõike, mis mulle taldrikule pannakse. Mõne kehvema püree peale küll võdistan vastikusest õlgu, aga jätkan ikkagi vapralt söömist kuni umbes kümnenda ampsu peal muutub mu suu aina kinnisemaks. Kui olen näputoiduga lõpetanud (nt kes sööb tomati koort?) või kui mul pole parasjagu taldrikul oleva toidu isu (enamasti ei meeldi mulle beebimõnglid), siis viskan toidu oma söögitooli kõrvale maha ja kindlasti vaatan kukkuvale toidule korra ka järgi, et kas see ikka kukkus korralikult maha.

Mis on veel uut?

No, näiteks luban ennast meelsasti puhastada. Mähkmevahetus käib küll samal ajal kui rooman, sest vaikselt pikali lamamiseks mul aega ei ole, aga samas kraani all peput pestes võiksingi sinna sooja vee alla jääda. Üldse meeldib mulle puhas olla, kui on kuiv mähe ja nii. Uudseks on ka see, et luban emmet oma nina puhastama, kui ta on mõnikord kogemata mulle püreed ninna pannud. Varem hakkasin alati pahandama, kui keegi mu nina puutus, aga nüüd elan selle ebameeldivuse üle. Ka oma kahte hammast lasen pesta hea meelega. Neid peseb mul emme tehes samal ajal põrina häält nagu tema elektriline hambahari teeb. Saan oma hambad puhtaks hommikul ja õhtul fluoriidi sisaldava hambapastaga, mida on riisitera suuruses koguses. Suures vannis ma õhtuti enam issiga ei käi. Nüüd eelistan pigem kas pärast õhtusööki mängida veega köögi kraanikausis või oma väikeses vannis, ülepäeva, unerituaali osana.

Olen ka hakanud teostama kvaliteedikontrolli patsutades kõike, milleni käsi ulatub. Samuti koksin asju omavahel. Ja kui asi on väga huvitav, siis uurin seda käte vahel keskendunult ja samal ajal mõmisen mm-tähte (kusjuures ka mu emme teeb seda, kui ta midagi huvitavat ajakirjast või -lehest loeb). Vahepeal emmele tundub, et ütlen “emmm”, kui ma tema poole rooman, aga tõenäoliselt ei tähenda see midagi. Olen üldse viimasel ajal aina enam häält hakanud tegema, näiteks kui emme räägib valjuhääldi peal telefoniga, siis jutustan omas keeles vestlusele kaasa, või õue minnes hakkan elavalt häälitsema. Minu tähevarasse kuuluvad lisaks mmm-le ka õigele eestlasele kohaselt õõ, ää (kurgu aa-ga kombineeritult) ja öö.

Eriti rõõmsad olid mu vanemad siis, kui hakkasin huultega puristama, sest esimest korda täheldasid mu vanemad, et mu keel tuleb suust välja. Nimelt ajan oma keelt suust välja vaid kuuvarjutusel, mistõttu oli neil juba kahtlus, et mul on kinnine keelekida, aga kui juba puristada saan, siis ju pole väga hullu. Huvi keele vastu on vastastikune. Kas saab olla midagi huvitavamat, kui teise inimese hammaste ja keele uudistamine? See on tegevus, mida olen alati nõus tegema. Parimaks patsiendiks on issi, sest tal käib suu hästi lahti ja seal on palju terveid hambaid, mida uurida. Ja issi kõrvad on ka huvitavad.

Seekordset minisünnipäeva tähistasime kodus ning külla tuli vanaema perega. Emme tegi seekord vegan pashat (retsepti sai siit, aga lisas juurde ka pistaatsia pähkleid ja mandlipiima) ning traditsiooniliselt oli koogile joonistanud peale ühe rohelise looma, kes iseloomustab mind. Seekord oli selleks rohutirts, kuna liigun kiiresti, armastan muusikat teha ja kuulata ning muusikat kuuldes “laulan” jorisedes kaasa. Kingiks sain oma esimesed Schleichi loomakesed, uusi raamatuid ja üleskeeratavaid mänguasju.

CD6E0263-A437-4034-BE39-4150233E43CD
Rohutirts koos üheksa kiivitükiga.

Vot selline on üks üheksas elukuu meie beebi seisukohast.

Kui soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Minuperspektiivi Facebooki lehe fänniks või kliki allolevat nuppu “Jälgi” ja saad teated oma postkasti. 

About the author

Jäta kommentaar