PÄEV 6: Santa Cruzis rannas, turul ja uusaasta
Täna oli meil linnapäev ehk siis sõitsime autoga Tenerife pealinna Santa Cruzi. Autosõidu planeerisime Väikemehe une ajale. Seekord oli autoroolis Sten. Tagantjärgi tuleb tõdeda, et see on ikka väga hea, et saime sellise rendiauto, sest kiirteel on kiirused ikka väga suured (120-140km/h) ja väikse autoga on päris jama sedasi tuule käes rallitada. Põhimõtteliselt ongi valida, kas sõita esimeses reas 90km/h või teises reas 140km/h kuigi lubatud kiirus on 120km/h.
Esmalt suundusime Saharast toodud valge liivaga randa nimega Playa de las Teresitas. Jõime mokteile, reisikaaslased käisid ujumas ning mina sain 1h päevitada. See teeb mind natuke kurvaks, sest mulle väga meeldib päike ja päevitamine, aga beebi kõrvalt on see ikka maru keeruline. Beebile ju ei meeldi päike ja temaga peab tegelema. Või siis tahab ta süüa või on mingi muu mure, mis just minul õnnestub kõige paremini ära lahendada. Näiteks suutis ta kuidagi nii ennast ümberkeerata, et lõi omal pea kandiku vastu ära ja siis oli palju pisaraid ja nuttu. Beebid on ju nii hellikud ja õrnad. Üritan olla positiivne ja loodan, et ehk ta varsti kasvab suuremaks ja siis äkki naudib liivaga mängimist.. Millegi pärast oli Väikemees täna üleüldse eriti viril. Põhimõtteliselt algas mu targa Wonder Weeksi mobiiliäpi järgi Väikemehel täna viies arenguhüpe, kuigi viril olek võib-olla tingitud ka rinnapiimaga temani jõudvast võõrast toidust ja mõnest allergeenist?! Rand oli muidugi väga ilus, ilm oli soe – 26 kraadi ja mokteilid ning snäkid imemaitsvad. Odavam kui Eestis on ka, kokteilid jäid sinna 6-8 euro kanti.
Kui uus uneaeg hakkas Väikemehel peale pressime ehk siis olles 2h ärkvel olnud, siis suundusime vanalinna jalutama, sest siis sai ta Stenil kandekotis õõtsumise saatel magama jääda. 
Külastasime Aafrika turgu, kust ostsime jäätist ja puuvilju. Mina sain süüa sorbetti. Kahjuks ei ole ma kohanud sorbette, mis maitseksid nii hästi kui “päris” jäätised, aga sorbett on parem kui mitte midagi. Jalutasime ka shopping tänaval, kus oli palju poode, aga kahjuks ühtegi poodi ma külastada ei saanud, sest Väikemehele ei meeldi ühe koha peal ootamine ja kiirustades shoppamine ei ole üldse SEE. Linn oli ilus, sest kõikjal oli rohelust. Meie jalutuskäik läks ka läbi kahe pargi. Edasi plaanisime minna jalutama Botaanikaaeda, ent kuna Väikemehel oli jälle uneaeg ja me suutsime GPS-i juhistest valesti aru saada, siis võtsime suuna hoopis hotellile.
Hotellis oli vana-aasta ärasaatmise auks korraldatud uhke sööming ja programm. Meie võtsime osa vaid õhtusöögist, sest beebi läks varakult magama ja magavat last üksinda hotellituppa ju ei jäta. Õhtusöök oli vinge. Ma polegi nii võimast buffeelauda kunagi näinud. Kõike oli nii rikkalikult, eriti minu lemmikuid igasugu krabilisi, krevette, sushit. Lisaks veel valge ja pruuni šokolaadi purskkaevud, kuhu sai kasta kõiksugu puuviljadega vardaid. Valik oli meeletu ja kahjuks ei saanud ma sealt 95% süüa. Kummaline on see, et Eestis on nii lihtne vegan olla. Üldse ei tunne, et ma oleksin näljas või et peaks kogu aeg ainult tomatit ja kurki sööma. Toidupoes on nii suur valik veganitele ning sööme palju Aasia ja Mehhiko köögi toite, mis sobivad samuti väga hästi. Lihtsalt selline tüüpiline Euroopa ja Ameerika toit on väga loomse valgu põhine (loomaliha, piim, juust, koor), ka Tenerife pole selles mõttes erand. Isegi eraldi lett, mis on suure sildiga vegan sisaldavad neljast toidust kaks piimatooteid?!
Tegime väikese uinaku ning keskööl olime meie rõdul (et beebi oleks ikka kuuldekauguses). Meil oli plaan kasutada minu jõulukingiks saadud udupeen t beebimonitori, ent see ei tööta siinse avaliku kaitsmata wifi võrgus. Sõime turult ostetud kõiksugu tuntud ja tundmatuid puuvilju, põletasime säraküünlaid ning jutustasime niisama. Ilutulestikku natuke nägime, sest siis oleks pidanud minema toast (ja ka Väikemehest) kaugemale vaatama, aga emasüda ei lubanud oma beebit “maha jätta”. Ju see on esimese lapse värk. Lisaks sain hiljem teada, et siin polegi seda paugu laskmise kommet. Selle asemel süüakse ära 12 viinamarja, mis tähistavad järgmise aasta 12 kuud.
PÄEV 7: matk Teide rahvuspargis
Olin nii väsinud, et kui öösel voodisse läksin ja beebi nutma hakkas, siis võtsin ta toitmiseks endale kaissu ja jäin kogemata ise seejuures magama. Ärkasin üles 5h ja 15 minutit hiljem olles pressitud väikesele voodiliistule ja Väikemees laiutas mõnuga. Ta oleks tõenäoliselt kauemgi maganud, kui ma poleks väikese vääksu peale teda hoogsalt toitma asunud. Oli natuke üleval ja magas veel ligi 2h.
Täna sõitsime keset saart asuva vulkaan Teidet ümbritsevasse rahvusparki, et teha seal tunnine matk. Oleks ma teadnud, et sellega kaasneb nii palju miinuseid, siis poleks ma sinna beebiga läinud. Startisime nagu ikka Väikemehe uneajal, et ta autos tunnise sõiduaja magaks. Esiteks oli tee sinna kohutavalt käänuline, kitsas ja järsk. Rahvuspark asus 2000m peal ning autoga sõites oli selline tunne nagu sõidaks liftiga kuskile pilvelõhkuja otsa. Ka rahvuspargis olles oli kogu aeg kõrvadel selline suruv tunne. Sten väitis, et ma kujutan seda ette ja kui temal on kõik hästi, siis kõigil on kõik hästi. Teiseks murekohaks oli Väikemees, kes oli matka alguses erakordselt viril. Mitte miski ei lohutanud teda, ka tiss mitte. Tissi otsas ta lihtsalt niuksus. See oli emana kohutav tunne ja peas kogu aeg kirusin, miks me üldse selle matka ette võtsime. Kolmandaks selgus matkarajale jõudes, et võrreldes hotelli juures oleva 23-24 kraadiga on kõrgel mägedes õues 13 kraadi. Ilmselgelt ei olnud ma selleks valmistunud. Hea, et olin lapsele võtnud igasugu riideid kaasa ja saime ta soojalt riidesse panna, aga ise olin lühikeste pükste, topi ja õhukese kampsuniga.
Õhtul käisime kahekesi hotelli spa-s ujumas ja saunas samal ajal kui reisikaaslased vaatasid Väikemeest. Väikemees oli ka täna väga virila olemisega, ent tundub, et viril olemise põhjuseks on eelkõige kõhuprobleemid, sest kui gaasid tulid välja, siis oli ta jälle üks rõõmsameelne ja rahul beebi. Oehh.. see toitumise teema on ikka erakordselt keeruline. No kodutoitu süües saab ehk jälle kõik korda.
Kokkuvõttes on reis läinud liiga ruttu. Nii kaugele sõites tuleks ikka kauem kui 7 päeva kohapeal olla, sest tahaks lisaks saarel ringi avastamisele ka niisama hotelli territooriumil olla ehk siis kombineerida nii aktiivset kui ka passiivset puhkust. Kõik see reisipäev ja kohalejõudmine ning ajavahega kohanemine võtab aega. Lapsega reisides on ikka päris kehv teha lühikesi reise. Kui reisida, siis ikka 10 päeva minimaalselt.
PÄEV 8: röökiva beebiga 4 boonustundi lennukis
Nagu üks kehv päev ikka, saab kõik alguse kehvast ööst. Lõdisesin öösel, kuna keegi tarkpea oli konditsioneeri täiega külma peale pannud (minu mõistes 21 kraadi). Ma ei tea, kas külmast või muul põhjusel ei maganud ka Väikemees hästi ärgates vahemikus 20.00-8.00 6x. Täiesti unesegasena andsin talle muudkui tissi. Tundsin, et eilne 12 kraadi käes lühkaritega olek, oli mind tõbiseks muutnud. Kogu aeg oli nii külm olla..
Sain enne teele asumist veel 1h päevitada, et kontidesse natukenegi Tenerife päikest saada ning seejärel kohvrid retseptsiooni viinuna jäime oma taksot ootama. Mida aga ei tulnud, oli meie takso. Autod olime lennujaama tagasi viinud juba eelmisel õhtul, sest muidu oleksime pidanud ühe lisapäeva eest VEEL maksma. Olime küll käinud mitu päeva järjest hotelli retseptsioonis rõhutamas, kui tähtis on meil jõuda õigeaegselt lennujaama, aga manjana(homme) suhtumisega tenerifelastel ei olnud sellega mingit muret. Lõpuks (1,5h enne lennuki väljumist) siis üks takso jõudis meie hotelli ukse ette ja seal läks võitluseks teise turistiperega, et kes selle takso saab. Nemad olevat juba 1h talsot oodanud, et Siam veeparki sõita. Olukord oli pingeline. Tänu kiirelt kohvrite taksosse surumisele saime takso endale. Täiesti nahaalselt. Mis sa hädas teed, ei taha ju lennust maha ka jääda?! Nagu hiljem selgus, siis oli millegi pärast kõikjal eriti suured ummikud ja seetõttu oli takso saamine keeruline.
Kuna teadsin, et peale juustu ja majoneesiga võileiva midagi selle 6,5h jooksul süüa ei saa, siis otsin endale lennukisse kaasa kõike söödavat, mida lennujaamast leidsin- mitu wrapi, komme, pähkleid. Pagasi äraandmise rivis lastega peredele mingisugust eelist ei olnud ja rahvast oli murdu. See Smartlynx on ikka suur lennuk! Lastele ja invaliididele oli eraldi pagasikontroll, mis läks üli aeglaselt ning olles seal juba 20+ minutit oodanud hakkas Väikemees täiest kõrist mul kandelinas röökima. Kussutasin, aga ei midagi. Lõpuks lihtsalt läksin kõigist vanuritest kindlameelselt mööda, võtsin lapse kandelinast turvatöötajate käsklusel vàlja, andsin passi boarding piletiga turvatöötajale ning läksin läbi turvaanduri. LOOMULIKULT mul jalanõud piiksusid, mistõttu viisin jalanõud Stenile ja tormasin sokkides mööda lennujaama esimese vaba toolini, et titale tiss suhu panna. Rahunes. Ilmselgelt oli tegu üleväsimusega, sest kogu see takso ootamine, pikalt kotijärjekorras seismine ning lisaks veel turvakontrolli läbimine olid võtnud terve igaviku. Või lihtsalt beebiga tundus see terve igavik?!
Beebi üritas meeleheitlikult magama jääda, aga siis hakkasid valjuhäälditest kõiksugu teadaanded, mille peale ta üha uuesti pahaselt üles ärkas.
Eriti tobe oli lennukile boardingu tegemine. Inimesed lihtsalt aeti lennukisse viivasse umbsesse torusse seisma. Ilmselgelt ei antud eelist lastega peredele ja väikeste lastega peresid oli päris palju. Lõpuks ootasin kuni enamik inimesi oli juba lennukisse läinud ja alles seejärel läksin Väikemehega lennukisse. Seekord anti meile kolm kohta järjest, mis andis võimaluse vahepeal Väikemehe ka kätelt toolile panna. Lennukisse istudes selgus aga tõsiasi, et seekord lendame me 5,5h hoopis Kopenhagenisse, et seal lennukit tankida ja alles seejärel lähme proovime Tallinnas maanduda. Nimelt oli Tallinnas väga suur torm ja nii mõnigi lennuk oli tänase päeva jooksul paar tiiru Tallinna kohal teinud ja otsustanud mitte maanduda, vaid tuldud teed mööda tagasi sõita.
Täpselt siis, kui Väikemehel õnnestus kogu sagimise keskel tissi otsas uinuda, hakkas valjuhääldist ohutusnõuete tutvustamine ja see äratas Väikemehe üles. Esimesed 50 minutit oli ta enam vähem rõõmsameelne, KUI iga sekund uut mänguasja näitasime, vahekäigus jalutasime ja oma parimad naljapalad välja võlusime (totakad näod, hääled, kõdistamis-ja peitusmängud, you name it- me tegime seda), aga järgmised 30 minutit möödusid kõrgetoonilise karjumise saatel. Küll vingerdas ja siis karjus otse kõrva. Kui paar puuksu tulid välja, siis oli mingiks ajaks rahulikum, aga üldiselt oli päris jube. Tissi andes hakkasid põsed kohe õhetama ja ega ta väga ei tahtnud võtta ka. Lõpuks õnnestus mul ta “teki alla” panna, sest salongis olev üliere valgus just ei soodustanud uinumist, andsin tissi ja myHummy mängis taustaks oma kohina muusikat. Ime läbi magasime kõik koos 3h!! Kuni meie eesreas olev väsinud 2-aastane röökima hakkas ja meid kõiki äratas. Ilus! Kusjuures see 2-aastane magas kogu aja peale heal juhul kaks tundi… minu kaastunne vapratele vanematele.. ma arvasin, et meil on raske.
Kopenhagenis toimus lennuki tankimine ning meeskond vahetus. Selleks kulus 1,5h. Inimesed olid lennukis, välja ei läinud keegi. Oleks pidanud lennukisse luti kaasa võtma, sest enamiku ajast magas Väikemees mul tissi otsas. Tuleb välja, et mul on rauast nibud! Liialdamata oli ta selle lennureisi jooksul ca 6h tissi otsas. Karm. Seal oli muidugi võimatu magada, aga tissi otsas olles ta kuidagi lünklikult suutis seda. Sedasi teki all olles küll oli liiga palav ja siis oli konditsioneeri tõttu liiga külm.
Teel Tallinna olin juba NII väsinud. Kogu kere oli krambis, käed, taguots, selg, jalad. Nii kui natuke liigutasin, siis Väikemees ärkas ja pistis täiest kõrist röökima. Ta oli nagu täiesti äravahetatud laps, kellegi teise oma. Meie laps küll sedasi ei röögi, tavaliselt. Kuigi peale 10h lennukis olles tekkis ka endal juba vaikselt selline röökimise tunne. Ma lihtsalt ei olnud selleks vaimselt ega füüsiliselt valmis. Sten hoidis mul meeleolu üleval, luges huvitavat raamatut hoiakutest ja moraalist ning samal ajal tegi mulle vahekokkuvõtteid. Et millest sõltub inimeste moraalsus, kuidas ja millal see kujuneb ning kuidas seda mõjutada. Igati teemakohane meie ühiskonnas, kus keegi ütleb, milline üks “õige” pere peab välja nägema!
Maapinna poole laskudes hakkas lennuk jubedalt külgedele kõikuma. Tundsin, kuidas piloot võitleb külgtuulega ja üritab lennukit otse hoida. Olen elus NII palju lennanud (Aasia ringreisil tegime 2a tagasi 17 lendu!) ja nii suurt hirmu pole mul enda ja eelkõige beebi elu pärast kunagi olnud. Olin kindel, et maandume ühe tiiva peal ja siis kuidagi libiseme mööda talvist rada. Kui lennuk maandus, siis inimesed plaksutasid. Seda ei ole küll väga ammu juhtunud! Rõõm õnnelikult maandumisest ja pingelangus sellest jubedast pikast lennust lõi mul emotsioonid pea kohal kokku ja hakkasin lihtsalt nutma. See oli läbi! See oli minu elu kõige jubedam lend.
Asjaolu, et olin oma talvejope unustanud Tallinn-Tenerife lennukisse (segadus kohtadega), ja õues oli 5 miinuskraadi (tuule tõttu feels like -12), oli köömes võrreldes lennukogemusega tagasi Tallinna. Nii hea oli jõuda koju, oma voodisse, oma toidu, oma beebi päevarutiini juurde. Hetkel on küll tunne, et kuidagi ei taha tagasi lennukisse ega reisile minna. 6,5h asemel 10h beebiga lennukis on ikka väga karm! Isegi kui ta lõppkokkuvõttes sellest 6h magas, tissi otsas küll.
Kahjuks või õnneks on vähem kui 2 kuu pärast juba uus reis. Ilma Stenita ma seda ei suudaks. Keelduks. Õnneks on see alla 3h. Ja meil on beebile oma istekoht. Seega tehtav. Mina olin koju jõudes täiesti laip, kogu keha siiani valutab, kõik kere lihased, nagu oleks päeva jõusaalis veetnud (Väikemees ikkagi 7,6kg!). Sten siis pakkis asjad lahti, pesi 5 masinatäit pesu, pani kõik kuivama, käis poes, tegi söögid, kastis lilled, viis kuuse välja, korjas kodunt jõuluehted kokku, tegi mulle massaaži ja tõi mulle lugemiseks “Pere ja kodu” ajakirja, mida olin moka otsast kunagi maininud ja juba ise unustanud, et seda lugeda tahtsin, aga tal ju kõik meeles. Lisaks kolis beebivoodi ja ka meie madratsi beebi tuppa, vahetas kõik voodipesud, helistas ja saatis meili minu kaduma läinud jope osas, hoidis 3,5h last (mängides temaga ja pannes ta lõunaunne magama), saatis töömeile, ostis ja vahetas mu katkiläinud telefoni katteklaasi uue vastu, käis juuksuris, ostis mulle uued shampoonid ning seda kõike ühe päeva jooksul! Mul oleks kulunud nendeks toimetusteks nädal minimaalselt! Vot sellised lood..
