Ongi möödas 3. kuud sellest päevast kui tulin siia ilma. Olen nüüdseks juba 13. nädalat vana! Olen vahepeal kasvanud – nii laiusesse (+800g, kokku 6020g) kui ka pikkusesse (+3cm, 60cm). Riideid kannan endiselt nr 62 suuruses.
Välimusest veel niipalju, et sellel kuul kukkusid mul pealaelt meelekohtadest osad juuksed välja nagu meestel ikka. Aga siis kasvasid uued heledad juuksekarvad asemele, mistõttu on mul pealael hetkel siilisoeng. Katsudes natuke kare nagu lühikesed juuksed ikka. Lühikeste juustega ongi parem- pole nii palav!
See kuu on olnud oskuste lihvimise kuu. Näiteks hoian juba päris enesekindlalt oma pead, mille eest saan kiitusi nii lähedastelt kui ka võõrastelt. Kõhuli olles tahan eelkõige edasi liikuda ning emme toetusel edasi roomates suudan enamasti ka oma käsi kõhu alt kätte saada. Käed on mul muutunud osavamaks. See kuu olen harjutanud ka mänguasjade kätte saamist. Kui varem tabasin neid oma kätega pooljuhuslikult, siis nüüd oma sünnipäeval hakkasin järsku oskama seda, et ikka õigest mänguasjast kinni saaksin ja kui see on käes, siis ma seda oma haardest naljalt ei vabasta. Selili olles püüan alati emme või issi pilgu, et nad mind ometi siit maast püsti või istukile aitaksid! Emme või issi süles istudes võiksin tundide viisi maailma vaadata. Ka jalgadega siputan aina jõulisemalt ning mängumatil olles kogu mängukaar liigub. Kavatsen siit maast juba peagi püsti tõusta! Ükspäev avastasin, et käsi saab suhu panna. Ja kui juba panna, siis ikka kogu käsi korraga, ei ole mõtet seada väikeseid eesmärke.
See kuu on olnud ka jutustamise kuu. Emme kutsub mind jutupaunikuks, mis teeb mulle hirmsasti nalja. Tundub, et emmele väga meeldivad mu arvamusavaldused. Mulle teeb rõõmu endiselt mähku vahetus, aga lisaks sellele olen rõõmus ka siis, kui issi pärast koolipäeva koju tuleb või emme pärast ööund minuga jutustama hakkab. Proovin teha oma häälega kõiksugu häälitsusi ning olen seejuures alati väga enesekindla pilguga. Mulle ei meeldi r-täht. Mind hirmutab, kui emme või issi pikalt r-tähte ütlevad.
Isu on mul hea, endiselt maitseb väga rinnapiim. Olen muutunud söömisel kiiremaks ning saan kiiremini toidu söödud kui varem, aga see ei tähenda, et mulle ei meeldiks niisama tissi otsas olla. Emme ütleb, et olen tissisõltlane. See on vist tõsi, sest mõnikord kui kõht on juba täis ja üritan lihtsalt tissi otsas mõnuleda, siis lähen päris närvi, kui sealt IKKA piima tuleb. See läheb kurku ja siis hakkan köhima ja olen elupahane, et miks emme seda piimakraani küll kinni ei pane?! Nii mõnus on lihtsalt olla. 11-16 korda päevas tissi otsa küsida pole ju palju? Emme arvab, et seda on palju ja üritab mind iga kord pildituks sööta, et ma kauem kui 1h ilma söömiseta vastu peaksin. Aga mulle meeldib väikeseid snäkke võtta ja niisama mõnuleda. Oskan endast päris hästi väga näljase tita mulje jätta, aga kui tiss suus, siis söön max 3 minutit ja vajun naeratus suul unne.
See kuu oleme olnud 2/3 ajast kodus, sest emme on proovinud juurutada meie ellu päevakava. Kindla režiimi paika saamine pole meie kodus kerge, sest nii vanematele kui ka mulle on rutiinsus üpris arusaamatu termin. Emme sõnul on päevakava suurimaks eeliseks see, et öösiti ma enam söömismaratone ei tee ja isegi kui ärkan, siis ega ma tegelikult väga süüa ei tahagi. Paar ampsu võtan ja siis magan edasi. Emme kiidab mind selle eest. Natuke siis meie päevakavast.
Magama hakkame sättima kella 19.00 ajal. Söön kõhu täis, vaatan ringi, üle päeva käin issiga vannis, selga lähevad tuduriided, sain uued hämara valguse lambid ja taustaks mängib valge müra. Söön veel natuke ja uinun tissi otsas vahemikus 20.00-21.30. Mõnikord ei tule see uni kergelt. Lutt vahepeal aitab unel tulla. Magan oma võrevoodis emme ja issi toas. Öösel ärkan snäkkideks iga 2h, harvem 3h, veel harvem iga 4h tagant ehk siis näiteks kell 23.00, 2.00, 5.00 ja siis äratab emme mind kell 7.00, et teha niiöelda hommikusöök, pepu pesemine ja riiete vahetus. Olen tavaliselt siis üpris uimane ja mingit mängutuju mul küll nii vara veel ei ole! Jään tissi otsas uuesti magama. Järgmine ärkamine on meil kell 9.30-10.00. Siis ronime kogu perega voodist välja, kardinad lähevad akendelt eest, valgus tuleb tuppa ja läheb mängimiseks ja jutustamiseks. Jaksan üleval olla 60-75 minutit, pärast seda enamasti väsin ära ja annan sellest ka häälekalt märku. Siit edasi läheb päev kuidas kunagi, sest emme küll üritab päevakava teha, aga mõnikord mul lihtsalt ei jätku lõunauinakute tegemiseks und. Teen päeva jooksul veel 3 uinakut pikkusega 30minutit-2h vahemikus 11-13, 14-16, 17-19. Ühesõnaga magan ööpäevas kuskil 15-16h. See pidavat olema minu eale igati kohane. On ka kehvemaid päevi, aga sellest kuidas ma 4h järjest üleval olen või päevaunest iga 10 minuti tagant ärkan, öösiti iga 30 minuti tagant ärkan või tissistreiki teen, ma parem ei räägi. Pigem lisan siia ühe pildi ilusast hetkest kui ma magan, sest ma tean, et magades on beebid kõige armsamad.
Reisil käisime ka, Santorini saarel. Seal käisime palju väljas söömas, ka mina sõin väljas – rannas, restoranis, autos, hotellis, iidsete varemete vahel. 10 päeva jooksul käisin nii minigolfi mängimas, põgenemistoas, sõitsin eesliga, ujusin basseinis, käisin mitmel matkal kui ka olin lihtsalt oma vanematele rõõmsameelne reisikaaslane. Ilmselgelt pole reisi õhustik päris õige koht päevakava harjutamiseks, aga oma vanemate sõnul olin väga tubli.
Selle kuu sünnipäeva tähistasime vanaema juures. Kook oli mul kohupiima- kondenspiima-toorjuustuga ning martsipani kattega. Koogile pildi ehk siis väikese ussikese joonistas mu kõige rohkem tädimõõtu olev tädi. Teised kaks tädi on mul pigem tulevasteks mängukaaslasteks. Väike ussike sümboliseerivat mind, kuna olen nii aktiivne siputaja ja ka vanaemad on öelnud mind sülle võttes, et olen hästi liikuv.
Siputaja olen seepärast, et teen vaikselt vahet neil, keda näen igapäev ja keda nii tihti ei näe. Oma emme süles võin olla väga pikalt rahulikult. Emme muudkui kallistab ja musitab mind ning kutsub mind oma nunnuks. See täitsa meeldib mulle. Mulle ei meeldi vuntsidega mehed! Nad on nii hirmsad, et hakkan neid nähes nutma. Võõraste seltskonnas olen pigem tagasihoidlik ja jutustama ei kipu. Erinevalt mu emast…
