Päev 8: Fuji mägi, Yokohama ja Tokyo
Hommikusöök oli nagu eilegi jaapanipärane ehk siis istusime jalgadeta toolidel, madalad lauad jalgade kohal ning kuigi valik erinevaid toite oli suur, siis oli kõike väikeses koguses. Seejärel suundusime 10 minuti kaugusel asuvasse sadamasse, kust sõitsime praamiga Aschi järvel. Tegu on vulkaanipurske tagajärjel tekkinud kraatri järvega, kust avanes võimalus näha taaskord tagasihoidlikku, ent võimsat Fuji mäge (Jaapani kõige kõrgem mägi). Kuigi tänane ilm oli jahe (ca 12 kraadi), oli taevas selge ja päikegi tuli vahepeal välja.
Jaapan oli ennast aastateks välismaailma eest sulgenud, põletades kõik Jaapanis tehtud laevad ning mitte lastes kedagi Jaapanisse. 17.sajandi lõpul tulid aga kolm ameeriklaste aurulaeva ning esitasid nõudmise, et nemad soovivad nüüd Jaapanisse tulla. Jaapanlased polnud ligi 250 aastat sõdu pidanud ning olid aurulaevadest ära ehmatatud. Ühed arvasid, et tuleks Jaapan välismaailma eest sulgeda (eesotsas võimul olev šogun) ning teised leidsid (keisri poole hoidjad), et võiks välismaalased Jaapanisse lasta, ent oma tingimustel. Tingimuseks oli, et välismaalased lähevad vaid Yokohamasse, mis oli sellel hetkel Tokyo lähedal asuv väike kaluriküla. „Võitjaks“ sai keisri leer. Tänapäeval on Jaapan ainus riik maailmas, kus on keiser. Keisril on esinduslik roll. Sinna Yokohamasse me 2h bussiga ka täna sõitsime, hetkel on tegu suuruselt Jaapani teise linnaga. Jalutasime kai juures ning sõime sealse piirkonna traditsioonilist liharooga kohalikus restoranis. Millegi pärast meeldib jaapanlastele toores muna ja kuna meile mitte, siis polegi me ammu muna saanud süüa.
Bussis õpetati meile Jaapani tähestiku ja sõnade mõistmise loogikat, kuna Jaapani keel on üks väheseid, kus on täpselt teada, millisest joonistusest kasvas välja milline sõna. Proovisime laulda ka jaapani keelset laulu ning saime teada nii jaapanlaste armusuhete, laste trennide, telesaadete, huumorisoone kui ka parkimise kohta, nt Tokyos elades ei saa enne autot osta, kui tõestad ära, et sul on koht, kuhu autot parkida. Yokohamast sõitsime bussiga 1h, et jõuda Tokyosse. Tokyo on maailma suurima rahvaarvuga linn: kesklinnas elab ca 12 miljonit inimest, äärelinnaga koos ca 35 miljonit inimest ehk siis 1/3 kogu Jaapanist. Tokyosse on koondunud eelkõige vallalised noored inimesed. Tokyo on linnaplaneeringult kaos, kuna linn on kasvades neelanud enda alla väiksemaid külasid ning seetõttu puudub linna ülesehituses loogika.
Kõigepealt suundusime Tokyos suuruselt teise parki, kus asub Meiji pühamu. Tegu on inimeste poolt loodud tõeliselt võimsa metsaga. Meiji oli Jaapani keiser, kes pärast seda, kui Jaapan end välismaailmale avas, muutis tänu reformidele feudaalaja Jaapani tänapäeva Jaapaniks. Keisri eeskujul hakkasid jaapanlased liha sööma olles varem taimetoitlased.
Meiji šinto pühamu olevat eriti populaarne just uusaastal, kus ca 3 miljonit tokyolast tuleb sinna šinto pühamusse, et „pühasse õhku“ oma münt visata ja uusaastasoovid öelda. Templi sammastel olid kraaped, sest ca 3-5m enne templisse jõudmist hakkavad inimesed oma münte loopima.
Edasi suundusime Tokyo Metropolitan Goverment Office katusel 220m kõrgusel olevale vaateplatvormile, et saada vaade kogu Tokyole. See oli nagu üks kõrgel olev vaade ikka: lõputu majade meri ükskõik kuhu suunas ka ei vaataks. 
Kuna meie reisisuveniiriks, mida igalt reisilt ostame, on fotoalbumid, siis olime juba üpris meeleheitel, et pärast lõputuid suveniiri poode, ei olnud me MITTE kuskil näinud mitte ÜHTEGI fotoalbumit. Seetõttu otsustasime oma grupist lahkneda, et jõuda enne poodide sulgemist Ginza kandis olevasse poodi, kus giid lubas, et võib fotoalbumit leida. Jah, me leidsime suure kaubamaja ühelt korruselt väikese riiuli, kus oli väike valik albumeid. Ahastuses olles me sealt ühe kirsiõisi meenutava ostsime, kuigi jaapanlaste kõik pildialbumid on mõeldud väiksemas suuruses piltidele, kui meie oleme harjunud. Seal Giza piirkonnas oli tohutult läänepärase ülesehitusega kaubanduskeskusi ja poode. Hüppasin huvi pärast ka sisse ühte beebiasjade poodi, aga seal algasid beebidele mõeldud bodyd ca 32 eurost. Tundub, et Jaapanis lapsele riiete selga saamine pole odav lõbu. Tokyos oli veel näha mõnes kohas õitsevaid kirsipuid.
Liikusime õhtul iseseisvalt ringi metrooga, mis osutus väga lihtsaks ja kiireks liikumise võimaluseks – kõik oli väga hästi inglise keeles tähistatud ning eksida tundus silte lugedes võimatu. Nimelt valmistuvad jaapanlased aastal 2020 toimuvateks olümpiamängudeks ning on võtnud eesmärgiks inglise keelt kõnelevatele inimestele Jaapanis liikumine võimalikult kergeks teha. Samuti oli metroos kõik ülimalt puhas, kuigi seda kasutavad igapäevaselt miljonid inimesed. Tõesti selline tunne, et käiks kasvõi sokkides ringi.
Kuna homme plaanime terve päeva grupist eraldi olla, siis võtsime tänasesse õhtusesse kavasse ka tuuri plaanis olnud Asukusa külastamise. Tegu oli Sensoji templi juures paikneva piirkonnaga, kus lisaks ilusale jaapani pargialale oli kirsiõitega kaunistatud 250 meetri pikkune jalakäijate tänav, mida ümbritsesid mitmesugused käsitöö- ja suveniirikauplused, rääkimata seal piirkonnas paiknevatest rohketest söögikohtadest. Jõudsime kõik läbi käia täpselt enne kui poed hakkasid sulgema (ca kella kuue ajal). Sealne piirkond meenutas mulle väga puhast ja delikaatset „hiina linna“ oma toiduputkade ja majade küljes asuvate tänavalaternatega. Igati väärt käik! Jaa.. Jaapani jäätis on ikka legendaarselt hea, ma võikski ainult Jaapani masinajäätisest elada.
Sealsamas Asukusa piirkonnas oli meil broneeritud ka mitu päeva ette Samurai teemaline põgenemistuba. Kuigi selle üles leidmine oli natuke keeruline, siis tuba ületas kõik meie ootused. See oli tõesti väga temaatiliselt tehtud alates sellest, et põrandal olid need hästi lõhnavad jaapani tatami matid, jalatsid pidi tuppa sisenedes ära võtma, pidi ülesannete lahendamisel tõlkima jaapanikeelseid numbreid sümbolite järgi rooma numbriteks kuni selleni, et pidime samurai riidesse panema. Saime ülinapilt toast välja ning olime kogu seiklusega väga rahul.
Kusjuures seal Asukusas oli ka palju poode, jalutasime läbi ka ühest kaubanduskeskusest, ning sealsed hinnad olid väga odavad – nt selle sama põgenemistoa kõrval oli 100 jeeni (ca 8 eurot) riietepood, kus olid väga ilusad riided, ent kahjuks polnud meil shoppamiseks aega.
Tokyo üllatas nii mind kui ka Steni. Mina arvasin, et Tokyo on läänelik linn, kus suurlinnale omaselt on palju kiirustavaid inimesi ning üleüldine kaos. Sten arvas, et tegu on hästi suduse, reostatud ja neoontuledes oleva linnaga. Meil polnud kummagil õigus. Tokyo on valitud 3.ndat aastat järjest kõige turvalisemaks maailma linnaks. Puhtuselt on Tokyot võimalik võrrelda minu arvates Singapuriga, kusjuures mitte kuskil pole prügikaste. Inimesed on rahulikud, viisakad, vaiksed, ei torma, kenasti riides (värvitoonid must-tumesinine-roosa-valge-beež), ilusate hammastega. Majaseintel reklaamtahvleid väga ei ole, valgus tänavatel on maitsekalt asetatud. Jah, võib kohata McDonaldsit ja brändipoode, ent 95% poodidest ja kaubamärkidest on meile tundmatud. Tänaval ringi vaadates on Tokyo pigem Jaapan kui mistahes läänelik linn.
Metrooga jõudsime ilusti oma hotelli – Courtyard Marriott Ginzasse, kus meie pagas oli juba meie toas ootamas. Hotellituba on jälle läänepärane ning väga stiilselt dekoreeritud. Hotellis sõin teepealt kaasa ostetud valgeid (!) ja punaseid maasikaid ning melonit. Valged maasikad on sarnased punaste maitsele, ent täielikult puudub hapukus. Tänane päev tundub nagu oleks kestnud mitu päeva, kuna nägime nii palju ning jalad on ka üliväsinud.
Päev 9: Tokyo DisneySea ja Disneyland
Reisi Jaapanisse planeerides mõtlesin, et me Jaapanis asuvasse Tokyo Disneylandi ei lähe, kuna ma olen siis ju rase ja ei saa lahedatele sõitudele nii kui nii minna. Reisil olles, aga hakkasime vaatama, et kui me juba siin oleme, siis tegelikult ikkagi võiks Disneylandi minna. Põhiline Disney parkide arvustaja (disneytouristblog.com) ka väga kiitis Tokyo parke ning avastasime, et ka rasedana on võimalik väga paljudele atraktsioonidele minna. Seda enam, et enamik atraktsioone on meil ju juba USA parkides läbi käidud. Disney on väärt külastamist lisaks atraktsioonidele ka ilusa pargi, hea toidu ja showde tõttu. Mõeldud tehtud, ostsime internetist piletid, panime mugavad jalanõud jalga ning suundusime hommikul metrooga Disney parkide suunas. Nimelt asub Tokyos kaks Disney parki: Disneyland ja DisneySea.
Pidades ennast juba tõsisteks Disney parkide ekspertideks (kahepeale kõik USA 5 Disney parki ja Pariisi 2 Disney parki) olime valmis meeletuteks rahvamassideks (kuuldavasti olevat Tokyos kõige suuremad rahvamassid ning raske on isegi tänavatel liikuda), ent meie üllatuseks ei olnud parkides üldse palju rahvast. Eks see ole ka mingis mõttes tagantjärgi loogiline, sest:
- Jaapanis just lõppes koolivaheaeg ja nüüd on lapsed taas koolis.
- Suured pidustused, kui Tokyo Disney Resort oma parkidega saab 35-aastaseks on tulemas 6 päeva pärast.
- Läksime teisipäevasel päeval ehk siis tööpäeval.
Igaks juhuks olime varunud kohale jõudmiseks kõvasti rohkem aega, et jõuda pigem enne avamist kui hiljem. Erinevalt Ameerika parkidest olid autoparklad peaaegu tühjad, kuna kõik tulid parki metrooga ning ka parki sisenemise järjekorras oli 30 minutit enne pargi avamist vaid alla 500 inimese (seda ei anna võrrelda Ameerika massidega). Päris mitme atraktsiooni jaoks pidime ootama vaid 5-20 minutit, mis on ühes Disney pargis pigem harukordne.
Kõige suurem „viga“, miks minu arvates jääb inimestele Disney parkidest halb mulje ongi seetõttu, et nad tulevad parki keskpäeval, kui rahvamassid on kõige suuremad, ning loomulikult on ka järjekorrad siis kõige pikemad. Lahedas kohas ongi palju inimesi ja sellega tuleb arvestada. Tuleb olla kannatlik. Teiseks tuleb kindlasti võimalikult palju erinevatel atraktsioonidel käia. Eesmärgiks tuleks võtta päeva jooksul käia ja näha minimaalselt 10 sõitu ja/või show-d (vähemalt seda proovib Disney enda sõnul saavutada).
Kuna inimesi on palju ja tahaks käia rohkematel atratsioonidel, siis on tegu kohaga, kus minu arvates peab olema parki minnes plaan. Nt enne välja uurima, mis on pargi kõige lahedamad sõidud, sest igas Disney pargis on ca 3 kõige võimsamat sõitu, kuhu on kindlasti vajalik võtta fastpass nii nimetatud broneering, et ei peaks järjekorras seisma – Tokyos on nn vanaaegne süsteem, kus korraga saab masinast välja printida ühe fastpassi ühele atraktsioonile inimese kohta. Samuti tuleb välja valida show-d, kuhu on soov jõuda ja teha nii, et show-de kellaajad ei kattuks fastpasside aegadega. Ühesõnaga planeerimine, mille seekord võttis enda peale Sten. Loomulikult võib ka lihtsalt ringi kulgeda ja go-with-the-flow stiilis ringi uitada, ent siis ei jõua minu arvates ühe päevaga küll ühte Disney parki läbi käidud.
Suundusime kõigepealt DisneySeasse, mis sai tehtud suunitlusega vanematele inimestele arvestades, et Jaapan on vananev ühiskond, kuigi atraktsioone leidub igas vanuses külastajatele. Tegu on maailmas täiesti unikaalse pargiga, kuna mujal maailmas kui Jaapanis sellise merega seotud müütidel põhinevat Disney parki ei ole. Seal on 7 piirkonda: Vahemere sadam, müstiline saar, merineitsi laguun, kadunud jõe delta, avastuste sadam ja ameerika rannajoon.
Hetkel on Disney-s lihavõtete tähistamine, eelkõige just DisneySea pargis, mistõttu olid enamikel inimestel jänesekõrvad, käes jänese pehmed kaisukad, jänese kõhukotid ning kõikjal pargis lihavõtete teemalised kaunistused. Ka poodides olid paljud maiused just selles temaatikas.
Ka parkide vahel sõitev monorail oli kaunistatud lihavõtete teemaliselt. Lahe oli see, et rongi aknad olid Mickey pea kujulised. Kahjuks ei näinud me lihavõtte teemalist etendust, kuna ilm oli kogu DisneySea pargis olemise aja äärmiselt tuuline.
Söögist. Tokyo Disney-des on erinevalt muu maailma Disney parkidest väga pop teema erimaitselised popcornid: karri, piimašokolaadi, karamelli, mee, soja kastme, musta pipra ja maasika. Me maitsesime karri maitselist ning pean tõdema, et kuigi ma pole absoluutselt popcorni sõber, siis need olid väga head. Kuna seal on väga palju erinevaid ja erilisi snäkke, siis on võimalik põhimõtteliselt eri snäkke proovides kogu päeva söödud saada. Katsetasin soolavee kreemitäite jäätisega, mis oli merekarbi kujuline moosi sisuga ülimaitsev vanilje jäätis. Veel proovisime juba Ameerika EPCOT Disney pargis lemmikuks saanud churrosid, mis on kaneeliga kaetud taignast maiusepulgad. Kui aus olla, siis juba toidu pärast on Disney pargid legendaarsed. Kõik sealsed toidud on ülimaitsvad. Otsustasime, et me ainult snäkkide peal kogu päev ei toimeta ning seetõttu sõime DisneySeas ka mehhikopärast toitu: quasadillasid, nachosid ja tacosid. Lisaks proovisime ma ei tea millest tehtud ülimaitsvaid jooke.
Atraktsioonidest. Sten oli enne meie parki minekut Disney kodulehelt välja vaadanud, kuhu rasedatele ei soovitata minna ning käis kõik DisneySea karmid sõidud ise läbi. Kasutades Single Rider võimalust ei pidanud ta kuskil üle 5 minuti järjekorras olema ja sai kõik proovitud. Enim kiitis ta võimsate eriefektide, kiiruse ja üllatustega olnud Indiana Jonesi sõitu. DisneySea-s käisime koos Sinbadi sõidul, 20 000 miljööd vee all (allveelaevas imeilus sõit) ning Big Band Beat show-l (glamuurne tantsu-ja laulushow jazzi võtmes). Kui me poleks eelmine aasta Ameerikas DisneyWordis käinud, siis kindlasti oleksin soovinud veeta selles pargis kogu päeva ja rohkematel atraktsioonidel käia. Disneytouristblog.com tehtud 1-päeva plaan DisneySea kohta oleks igati ideaalne olnud.
Edasi suundusime Tokyo teise Disney parki: Disneylandi. Olin lugenud, et tegu on põhimõtteliselt Orlandi põhipargi koopiaga, ent minu arvates oli see sarnane, ent mitte üks-ühele. Mõned Tokyo Disney parkide erinevused USA/Pariisi Disney parkidega, mis jäid mulle silma:
- paraadi ajal esireas olevad inimesed tõesti kuulekalt istusid, see võimaldas ka üpris taga olles väga hästi paraadi näha.
- paraadi ajal ladusid inimesed enda kõrvale ja ette istuma kaasa võetud Disney teemalisi kaisukaid.
- nägin vaid paari Disney pritsessi kostüümis olevat väikest last, samas kui Ameerikas enamik olid kleitides, samuti ei olnud poodides peaaegu üldse müügil printsessi teemalisi ei kroone, kostüüme ega mänguasju. Võib-olla on asi selles, et see ei sobi Jaapani kultuuriga – me ei ole erilised, vaid kõik on võrdsed.
- 90%-l külastajatest kandsid igasugu nägudega kõhukotte, nt Winnie Puhhi, Sullivani, Zootroopolise jänese ja veel ühe meie jaoks tundmatu mõmmiku näoga.
- Jaapanis populaarsed Disney tegelased on: kaupoeg Puhh, Pinoccio, Koletis ja Kaunitar, Lelulugu, Peeter Paan, Kollide kompanii ning muidugi klassikalised Disney karakterid: Mickey, Minnie, Donald, Pluto. Printsesside lugudele (nt Frozen, Rapunzel, Tuhkatriinu, Vaprake jt) ei vihja mitte midagi – ei ühtki atraktsiooni, poodides pole vastavat kaupa, paraadilgi olid neist vaid osad ja kõik ühe sõiduki peal koos.
- poodides olev kaup oli väga sarnane (Ameerikas igas poes oli eri kaup), müügil oli väga vähe mänguasju, palju müüdi pudi-padi sarnaselt Jaapani poodidele, nt märkmepaberid, märkmikud, pastakad, rinnamärgid, mütsid, sallid, käterätikud, T-särgid.
- Tokyo Disneylandis oli keset parki olev loss oli lähedalt vaadates pigem Kaunitari ja Koletise lossi moodi, samas kui Ameerika Disney loss oli Tuhkatriinu lossi moodi.
- Tokyo Disneylandi sissepääsu kaubandustänav on tehtud nii nimetatud Maailma turuna, samas kui Orlandos oleva Disneylandi sissepääs on pigem kunagisi Ameerika linnu meenutav.
- Orlando parkides olid eri pargi alad selgemini eristatavad, ent Tokyo Disney pargis olid üleminekud vähem märgatavad, nt kust läheb Aventureland ja kust Westernland.
- Kui Orlandos Disneys töötav valge inimene naeratab ja lehvitab, siis see on kuidagi üllatavam ja meeldejäävam kui jaapanlane, kes teeb seda nii kui nii ka Disney väliselt.
Atraktsioonid. Disneylandis käisime Monsters Inc. Ride and Go Seek-il (ülilahe), Roger Rabbit’s Car Toon Spinil (ülilahe), Kariibi mere piraatide paadisõidul (ülilahe), Pinoccio sõitul, ning vaatasime Happiness is Here paraadi ning Electric paraadi (parim paraad, mida olen kunagi näinud). Lõpushow oli kerge pettumus – 5 minutit kestev ilutulestiku etendus muusika saatel, kuna erinevalt teistest Disney põhiparkidest ei olnud Tokyo Disneylandis projektsiooni lossile ja seega ei edastatud ka otseselt mingisugust lugu.
Söök oli liiga maitsev nagu ühe Disney pargi puhul ikka. Kohustuslik on proovida jäätist, mis asub Disney põhiparkides kohe peatänava nurga peal ning kus on alati ülimalt pikad järjekorrad (no minimaalselt 10-15 minutit) ja hinda ei tasu ka üldse vaadata – 1 jäätisepall oli vist 8 eurot, aga see on tõesti maailma parim jäätis! Ja kohviku ees oleva terrassi vaade lossile on tõesti maagiline.
Kaubandus oli tagasihoidlik ning meie peamised ostud parkidest olid suunitlusega beebile: ülipehme Mike Wazowski padi, 3 ujuvat vannimänguasja, nunnude piltidega söögiriistad, pehme rätik ning mingisugune pehme näoga pallike, mida Sten pidas eluliselt vajalikuks beebile osta.
Mul on väga hea meel, et meil õnnestus ühe päevaga mõlemad pargid läbi käia. Muidugi oleksin tahtnud põhjalikumalt ringi vaadata, nt otsides pargis peidetud lihavõttemunasid vms, rohkematel atraktsioonidel käia ning rohkem eri Disney toidukohti proovida, aga vähemalt ei pea me nüüd Disney pärast Jaapanisse tagasi tulema.
Päev 10: tagasi Eestisse.
Kõhud täis, asjad bussi, suundusime kella 10-ks Tokyo Narita International lennujaama, et 10h ja 20min kestva lennuga jõuda Helsinkisse (Finnair) ja sealt Tallinna. Seekord läks see ülipikk lend kiiremini kui tulles, sest 1) saime lennukis magada (mulle tundus, et selles lennukis oli rohkem ruumi, lennuk oli suurem – reas 3+4+3 kohta)), 2) toit oli maitsvam (olime varunud kaasa ka snäkke: õuna, banaane, pähkleid) ja 3) filmidel olid inglise keelsete subtiitrite võimalus, heli oli parem. Ju oli see lennuk uuem kui see millega Jaapanisse tulime.
Hakkasime tegema boardingut Tokyo-Helsinki lennule. Nagu suure lennuki puhul ikka, siis kutsutakse inimesi boardingule ridade või gruppide kaupa ning viimast korda jaapani masinajäätist nautides läks meil meie grupi lennukile kutsumine kuidagi kõrvust mööda. Seadsime siis ühel hetkel sammud boardingut tegeva jaapanlanna poole ning vabandasime, et me polnud saabunud siis, kui meie gruppi lennukile kutsuti. Vastuseks saime: “I don`t care.” See oli niivõrd ootamatu reaktsioon ühe jaapanlase poolt, et olime tema kehvast inglise keelest lõbustatud.
Vot selline see meie Jaapani reis oligi. 🙂
