See nädal jõudis kätte aeg, kus mu kõht enam mind tundvatele inimestele märkamata ei jää. Kui varem sain ikka kõhu sisse tõmmata ja nägin selline “ülesöönud mina” välja, siis nüüd enam pole see võimalik. Hetkeseisuga olen alates veebruarist omadega II trimestris ehk siis olen jõudnud beebiootel olla ca 17.nädalat. Need on olnud mu elu ühed kõige pikemad nädalad. Uskumatu, et rasedus nii kaua aega võtab! Ma ei tea, kellel see aeg küll kiiresti läheb. Võib-olla mõnel korduval rasedal, kes ei uudista seda raseduse ja beebimaailma nagu üks põnevil esmarase. See maailm on nii suur ja kui palju valikuid ja küsimusi tekib! See on nagu mingi muu maailm, mille kohta ma varem olin pindmiselt jutte kuulnud. Ja nüüd olen otsapidi selle sees.
Alustades algusest.
Üldiselt annab mu emakas tunda ennast vaid menstruatsiooni ajal ja sedagi üpris vaikselt. Veider oli see, kui mul täiesti päevade välisel perioodil paaril õhtul hakkasid seal allpool ülitugevad valud. No ikka nii tugevad, et voodist püsti tõustes lööb jalad alt. Segadust tekitasid minu jaoks asjaolud, et need kestsid ühe õhtu peale max 30 sekundit ja et ma ei saanud täpselt aru on see nüüd emakas või hoopis seedimisega seotud probleem – seal ju kõik nii lähestikku! Kui sellised valud olid olnud juba viiel õhtul nädala jooksul ja tundus, et ju ikka emakaga tegu, pöördusin hr.google poole, kes pakkus esmaseks diagnoosiks peetunud rasedust ja sellest tingituna ema kiiret surma. Seadsin juba järgmisel päeval kiiresti sammud naistearsti vastuvõtule, ent kohale minnes selgus, et registraator oli apsaka teinud ja mu visiit oli kogemata pandud teisele päevale, mis mulle üldse ei sobikski. Kuna Pelgulinna naistearstide järjekorrad on pikad, siis soovitati, kas minna erakorralisse juba varahommikul järjekorda vanuritega võidu istuma või teha rasedustest ja positiivse tulemuse korral saada eelisjärjekorras vastuvõtule.
Järgmisel hommikul tegingi rasedustesti (5.rasedusnädal) ja voilaa.. tulidki triibud, mis eemaldas loetelust hr.google raseduse peetumise diagnoosi. Selgus, et tegu on hoopis emaka nn venimisest tingitud valudega. Huvitaval kombel pärast rasedustesti tegemist enam neid valusid ei esinenudki. Sisenemine raseduse maailma võis alata!
Beebiplaanid olid meil küll. Mõtlesime, et 2018.a suvi-sügis võiks ju beebi tulekuks olla hea aeg, sest nüüd on meil oma pesa ja ka Ameerika karmid roller coasterid on kõik läbi sõidetud. Ka tulevasi vanavanemaid teavitasime oma plaanidest, ent neil oleks aega sellise uue rolli mõttega harjuda, sest mõlema vanemate jaoks on tegu esimese lapselapsega. Ometi oli kogu raseduse ja beebimaailma algus minu jaoks ootamatu, arvasin, et rasedaks jäämine annab kuidagi teistmoodi tunda. 😀
Rasedus teada, oli esiteks vaja otsustada, kuhu sünnitusmajja sammud seada? Ida-Tallinna Keskhaigla valisin Pelgulinna ees, kuna 1) tegu on alates 2008.aastast Eesti kõige beebisõbralikuma haiglaga, 2) tegu on õppebaasiga, st sealsed ämmaemandada ja günekoloogid peavad hoidma oma teadmisi värsked, et oleks võimalik õppijatele väärilist õpet pakkuda ning 3) 2017. aasta suvel remonditud sünnitusosakond.
Järgmine küsimus oli kohe, kes ämmaemandana valida oma rasedust jälgima? See oli raske valik toetudes “kõhutundele”, sest objektiivseid argumente polnud kuskilt väga võtta. ITK-l on mugav ipatsiendi broneerimissüsteem, kus on võimalik ilma helistamata broneerida endale sobiv aeg. Siiani tundub ämmaemanda valik ok ega ju võrdlusmomenti ei ole.
Esimesel ämmaemanda visiidil (8.rasedusnädal) uuriti mu tervise anamneesi, võeti see vastik PAP test (kraabitakse sügavalt ühe pulgaga emaka rakke), mis on niii ebameeldiv, et juba mõte sellest paneb mu üle keha värisema. Ma usun, et nii rõve on ainult veel ninaõõnest mingisuguse pika pulgaga kraapimine. Minu üllatuseks ei vaadatudki rasedust ultraheliga kõhult vaid ultraheli ots viidi tuppe! See polnud valus, aga äärmiselt ebamugav. Nimelt on beebi alguses nii pisike, et teistmoodi teda ei näe. Ämmaemand andis meie lumememme meenutava mandlisuuruse beebi ultraheli foto meile kaasa, mida jõuluõhtul kasutasime “tõestusmaterjalina” vanematele uudise teavitamisel. Väga raske oli mitu nädalat uudisest oma lähedasi mitte teavitada, eriti kui veel nii põneva uudisega tegu.
I trimestril sain teada, et minu teadmised raseduse kohta on väga vähesed. Ma arvasin, et natuke alguses iiveldab ja siis pärast on lihtsalt suure kõhuga keeruline ringi liigelda. Tegelikult sain enda nahal tunda aga mitmesuguseid I trimestri rasedussümptomeid:
1) suurenenud söögiisu. Kui varem tundsin süües, et kõht on täis ja rohkem ei mahu, isegi parim magustoit mitte, siis I trimestril oli mu isu lõputu. Täiskõhu tunnet lihtsalt ei saabunud.
2) iiveldamised rohkem kui natuke. Ei ole “hommikune iiveldus”, vaid “tulen kui tahan” iiveldus. Põhimõtteliselt 3 kuud olid mul igapäevaselt iiveldushood. Halb hakkas eelkõige siis, kui kõht hakkas tühjaks minema ja see juhtus iga 2-3h tagant! Vedas, et ükski iiveldamine ei lõppenud WC-s oksendamisega, vaid enamasti piisas toidust, külmast õhust või rahulikust hingamisest.
3) vastumeelsus paljude toitude suhtes: kana, kala, liha, muna, riis, pasta, kartul, kõik praetud toidud. Pannil praadimise lõhn oli üks jubedamaid. Avastasin tänu sellele ajale väga palju uusi salati retsepte, hapukurk oli üks põhilisi iivelduse leevendajaid ja ka puuviljad ja puuviljamahlad olid mu sõbrad.
4) hommikuti nuuskasin ninast verd või veriseid ninakolle – limaskestade tursest!
5) aeglustunud liikumine. Ma ei tea, mis teema sellega on, aga kui varem olin väga kiire liikuja, siis nüüd tunnen, et pean liikuma rahulikult. Kiiresti liikudes hakkab kohe süda puperdama ja tekib väsimus. Endal nii pisike kõht ja tuigerdan mööda maad nagu endal oleks 10kg kõhu ümber. 😀
I trimestril pidin tegema ka uriinitesti ning veretesti. Uriinitesti tegemine oli paras mission impossible, kuna enne seda ei tohi 8h süüa ega juua ning eelmisest urineerimist peab olema möödunud 4h. Lisaks peaks proov jõudma laborisse vähemalt 3h jooksul. AGA rasedana on ju kõht kogu aeg tühi ja kui kõht on tühi, siis hakkab iiveldama ja WC-s on ka vaja hädal käia päris sagedasti, sh ka öösiti. Ja loomulikult tekib just siis väga suur janu, kurk kuivab jne. See oli tõesti väga keeruline. Oleks keegi öelnud, et neid uriiniteste tuleb hakata raseduse ajal tegema põhimõtteliselt iga kuu(!), ma oleks selle absurdse nalja üle naernud. Hetkel olen reaalsusega silmitsi seistes lihtsalt nõutu. Veretesti hästi kartsin, kuna sinna pidi ka söömata minema ja mitme topsiku täie veenivere võtmine ei olnud mu ettekujutustes tühja kõhuga just ilma minestamiseta reaalne stsenaarium. Tegelikult läks kõik üliruttu ja mul ei hakanudki paha. Hädaabi olukorraks oli meil ka banaan kotti kaasa pandud, et saaksin ruumist välja astudes kohe süüa. 🙂
Lisatasu eest tegime ka veretesti abil määratud Panorama geenitesti, mis välistas teatud rasked geneetilised kaasasündinud haigused, ning boonusena saime teada ka lapse soo. Tavaliselt saadakse sugu teada vedamise korral ca 20.rasedusnädala paiku toimuvas looteanatoomia ultrahelis, kui beebi ennast sealt altpoolt suvatseb arstile näidata, ent me saime tänu testile lapse soo kindlalt teada juba 11.rasedusnädalal.
Esimese trimestriga lõppes ka periood, kus raseduse katkemise risk on kõige tõenäolisem st loote väärarengu korral või emapoolsetel põhjustel iseenesliku abordi teke. Sellesmõttes on see I trimester selline ebakindel periood, kus ei julge nagu väga kõvasti rasedusest teada anda – äkki katkeb. Samas mõtlen sellest sedasi, et loodus pole loll ja mis valesti, see uuesti. Muidugi eks see loote kaotus raske ole, aga väärarenguga laps on kohutav õnnetus nii lapsele endale kui ka kõigile lähedastele.
Sellele perioodile jäi ka kuklavoldi mõõtmise ultraheli uuring (13.rasedusnädalal), kus mõõdeti kuklavoldi läbimõõtu (näitab nt Downi sündroomi riski), kuulati südametööd ja loeti kokku küll beebi jalad ja käed kui ka otsiti üles kõik muu vajalik (sh kas ka silmad ja nina olemas). 45 minutit ultraheliga kõhu pealt loote uurimist ning selgus, et meie beebil on kõik vajaminev olemas.
Kaalutõus ja uued riided. Enim paneb mind ikkagi imestama, kuidas mu enda keha, mida olen kogu elu tundnud võib paari kuuga niivõrd palju muutuda. Nt varem sõin ükskõik mida ja maksimaalne kaal, mida suutsin saavutada oli 50,5kg. Rasedaks jäädes hakkas koheselt kaal tõusma, põhimõtteliselt on lisandunud stabiilselt iga kuu üle 1kg. Ma ei imestaks, kui oleksin raseduse lõpuks 15-20kg raskem kui varem. Olles varem alakaalus, siis ei tohiks kaalutõus minu jaoks väga suur probleem olla, aga sellest juba edaspidi, sest mu ämmaemand nii ei arva. I trimestri lõpuks olin juurde võtnud ca 5kg ning mul hakkasid riided pigistama. Eelkõige kõhu juurest, kuigi kõht oli veel väga väike. Samuti võtsid mu rinnad täiesti uued mõõtmed. Veidraks läks olukord ujumisriideid selga pannes, kui jõudis kohale mõistmine, et viisakas välja nägemiseks on vaja kohe uusi riideid. Seadsingi sammud H&M-i, kus olevat parim rasedate riiete valik, ning ostsin nii uusi pükse, pesu kui ka uued ujumisriided. Kui varasemalt oli mu trikoo 36 suurus, siis erinevaid trikoosid proovides ostsin kõhklematult suurima, mis poes saada oli – 42 suuruse (tundub, et see on peagi väike)!
Küsimused saavad vastused. Raseduse alguses tekkis mul tohutult palju küsimusi, nt kas sauna võib minna, kas trenni võib teha, kui suur see beebi täna on, ja homme, ja ülehomme, ja kas ta magab või on ärkvel, või millised mälestused tal rasedusperioodist on, miks sellised rasedussümptomid tekivad, mis neid põhjustab jne. Seadsin sammud raamatupoodi ning sain vastuseid raamatust “Punuloogia”. Kui need vastused käes, siis tekkisid küsimused sünnituse ja kogu sellega kaasneva kohta. Raseduse- ja sünnitusteemalisi raamatuid leidsin enda jaoks veel. Kohe uurisin ka ITK ja Pelgulinna sünnitusmaja perekooli loenguid, kuhu ennast kirja panin. Nendest kirjutan edaspidi.
Jõudes tänasesse olen väga rõõmus, et I trimester koos oma iiveldamiste ja veidrate isudega on ühel pool. Kiidetud II trimester on tõesti palju parem. Kui mul poleks nii hiiglaslikud rinnad ja näeksin kõhu varjus oma naispiirkonda, siis võiks isegi arvata, et olen tagasi “endine”. Lisandub muidugi see veider mõte, et keegi elab minu SEES. See tundub nii ebareaalne. Eriti kui viimasel ämmaemanda visiidil ämmaemand ütles ultraheliga lapse südametööd kuulates, et laps on väga aktiivne ja liigub muudkui kõhus ringi. Mõte sellest, et laps on ca pirni suurune ja liigub mu emakas ringi ilma, et ma midagi tunneks, tundub uskumatu. Kui palju ruumi siis seal on? Kas ma olen tõesti nii palju kosunud? 😀 Ega enne ma vist seda täielikult ei usugi, kui tunnen mingit liikumist või tõesti keegi sealt kõhust välja hüppab. Jään huviga ootele.
